EESTI VABARIIGI põhiseadus sätestab eesti rahva enesemääramise kustumatu õiguse, see peab tagama praegustele ja tulevastele põlvedele ühiskondliku edu ning eesti rahvuse säilimise läbi aegade. Paraku on põhiseadus muutumas dokumendiks, mis meie valitsust millekski ei kohusta. Valitsuse senine põllumajanduspoliitika pole suuremale osale maarahvale edu toonud, vaid on sundinud teda juba pikka aega virelema.
Just põllumajanduspoliitika on olnud üks kirveid, millega valitsused on eestluse elujuuri raiunud.
Kirjutan kantuna murest meie rahva säilimise, maaelu jätkusuutlikkuse ja rahva toitja põllumehe pidevalt halveneva käekäigu pärast.
Maapiirkonnad tühjenevad, külad hääbuvad, noored lahkuvad linna, põllumeeste olukord on järsult halvenenud. Meie mure on seda põhjendatum, et meetmeid nende negatiivsete nähtuste pidurdamiseks võetud ei ole ja jääb mulje, et seda ei kavatsetagi teha.
SELLES VALGUSES tekitab põllumajandusministeeriumist tulevate määruste mõte hämmastust: mida niisuguste ettekirjutustega tahetakse saavutada?
Riigi põhiseadus sätestab kõigi tootjate võrdse kohtlemise printsiibi just selleks, et tootmine tooks kasu kogu meie rahvale.
Põllumajandusministeeriumi väljastatavad põllumajandustegevust korrastavad määrused taotlevad paraku hoopis muud. Need justkui vastandaksid tootjaid omavahel, tekitades seega üksmeele asemel erimeelsusi ja vastuolusid.
Näiteks võib tuua väiketootjate eelistamise: kui ettevõttes on kuni üheksa töötajat, on võimalik teatud toetusi taotleda, aga juba kümne töötaja korral jääb abiraha saamata. Kui talunik peab sadat lehma, on ta toetuse saamiseks kõlblik, ühe veise lisandudes ta seda enam pole.
Suure tõenäosusega jõuab see 19,2 miljonit toetusraha, mida jagatakse väikepiimatootjatele paremaks toimetulekuks, töötlejate kaukasse. Plaan langetada piima kokkuostuhindasid 0,15 sendi võrra on juba käivitumas.
Need otsused on tekitanud maaelanikes ohutunde homse ees. Põllumajandusettevõtja, maapiirkonna peamine tööandja on segaduses. Sellest, kui hästi või halvasti elab põllumees, sõltub, kuidas elatakse külades, sest töökohtade kadudes lahkuvad inimesed sealt jäädavalt.
MEIE RIIGI põllumajanduse juhid on jätnud kasutamata kõik võimalused tagada, et väike- ja suurpiimatootja saaksid oma toodangu eest piimatöötlemisettevõttelt võrdset tasu. Näiteks on kehtestatud erinevad nõuded toodangu mahule ja veokulusidki arvestatakse erinevalt.
Samuti alavääristab meie põllumehi ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide põllumeestega, rääkimata otsetoetustest, mis on meie põllumeestel mitu korda väiksemad kui ametivendadel mujal Euroopa Liidus. See jääb läbirääkimisi pidanud meeste südametunnistusele.
ET ARENENUD riikide põllumeestele järele jõuda, pidid meie talunikud nii hoonetesse kui tehnikasse väga suuri summasid investeerima.
Kui lääneriikides makstakse põllumehele investeeringutoetus täismahus välja kohe projekti heakskiidu järel, siis Eestis tuleb esmalt kogu raha pangalt laenata ja alles pärast objekti valmimist maksab PRIA osa selle väärtusest kinni.
Niisuguseid meie põllumehe edukust kammitsevaid määrusi tuleb kahjuks juurde. Tahaksin väga loota, et iidne eestlaste tõekspidamine, mille järgi põllumees on põline rikas, ei kustu meile peale surutava poliitika tõttu.
Hoiame alal usku, et maaelust hoolivad ja talumeest austavad jõud suudavad koos rahvaga maamehe au ja väärikuse taastada.