Soomaa turismiettevõtjal Aivar Ruukelil täitub tänavu viisteist aastat sellest, kui ta esimesed kanuud ostis ja kodukandi jõgedel matku korraldama hakkas.
Aivar Ruukel sihib teaduslikku suunda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päevakorral on ka teine ümmargune tähtpäev: mehel saab Soomaa kandis elatud kolmkümmend aastat.
Nüüd kavatseb Soomaa üks tuntumaid tegelasi veeta paar talve hoopis Tartus. «Hiljuti sõlmisin maaülikooliga lepingu, et olen seal kaks aastat magistriõppes,» tutvustab Ruukel oma plaane.
Mees selgitab, et kolm aastat tagasi loodi maaülikoolis loodusturismi eriala ning tema otsustas need õpingud kaugõppes läbi teha. Bakalaureusekraadi sai ta tänavu juunis.
«Bakalaureusetööna koostasin Soomaa turismipiirkonna jätkusuutliku turismi strateegia,» jutustab Ruukel. «Et rahvuspargil on plaanis sügisel ühineda PAN-parkidega, oli sellist strateegiat niikuinii vaja. Mõtlesin, et oleks hea need asjad ühendada.»
Magistriõppes kavatseb Ruukel uurida turismi mõju rabakooslustele ja soodele, selgitamaks, kuidas mõjuvad loodusele näiteks räätsamatkad.
Peale üliõpilase hakkab Aivar Ruukel õppejõuks: augustist on ta 0,2 kohaga maaülikooli lektor ning annab esmakursuslastele loodusturismi aluseid.
«Eks ma siis pendelda kahe koha vahet. Talvel tullakse Soomaale ju peamiselt nädalavahetustel. Suvel kavatsen seal rohkem kohal olla,» ütleb matkakorraldaja, kes on koos Udmurdimaalt pärit abikaasa Ljudaga Tartus korteri üürinud. Sügisel on peresse oodata järelkasvu.
Eelmisest kooselust on Ruukelil ka 15-aastane poeg Aksel ja 6-aastane tütar Aasa.
Turismiettevõtja ütleb, et õpingute käigus on tal kinnistunud mõte ennast tulevikus rohkem koolitajana teostada ja uurimistööd teha. «Tahaksin jätkata akadeemilisemas suunas,» lausub mees, kes on viisteist aastat loodusturismi praktilise poolega tegelnud.
Ruukel plaanib teha Soomaal rohkem koostööd teiste ettevõtjatega. Ta loodab, et piirkonda hakkab turundama kevadel moodustatud mittetulundusühing Soomaa Turism.
Elanud mitmel pool Eestis
Kuigi Aivar Ruukel on enamiku oma elust saatnud mööda Soomaal, seob teda Viljandiga väga isiklik suhe, nimelt nägi ta 1967. aasta 24. märtsil siinses sünnitusmajas ilmavalgust. Uue kodaniku vanemad elasid tol ajal Kivilõppel, kus pereisa Ain Ruukel pidas Võrtsjärve kalakaitseinspektori ametit.
Varsti kolis perekond, kuhu pärast Aivarit lisandus veel kaks tüdrukut, Harjumaale. Sealses Sausti koolis (praeguses Kiili gümnaasiumis) käis poiss oma esimesed viis kooliaastat.
Põhikooli viimased klassid läbis Ruukel Tori koolis, sest tema isa oli vahepeal Olustveres agronoomiks õppinud ning Jõesuu kolhoosi tööle suunatud. Keskhariduse omandas noormees Vändra keskkoolis.
Aivar Ruukel meenutab, et käis põhikooli ajal sageli Soomaa jõgedel kummipaadiga matkamas, mistõttu see kant sai talle juba poisikesena selgeks.
Algul elasid Ruukelid Jõesuus korteris, kuid hiljem avanes pereisal võimalus osta tühjaks jäänud Saarisoo talumaja. Pärast sõjaväge naasiski Aivar Ruukel Saarisoole, millest kujunes tema matkade tugipunkt.
Praegu elavad Saarisool mehe pensionäridest vanemad, kuid turistid on sinna endiselt oodatud — talus on võimalik käia saunas ja tellida majutust.
Põnev aasta Rootsis
Juba enne kui ta sõjaväkke värvati, jõudis Aivar Ruukel astuda Eesti Põllumajandusakadeemiasse agronoomia erialale. Pärast ajateenistust õpingud jätkusid, kuid kolmandal kursusel otsustas noormees: aitab tudengielust, vaja on raha teenida!
«Läksin kaugõppesse ning asusin tööle Jõesuu kolhoosis, kus olin poolteist aastat seemnekasvatuse agronoom,» jutustab ta.
Kui kätte jõudis murranguline 1991. aasta, tuli temagi ellu otsustav pööre. Ruukel luges «Maalehest» artiklit, et Rootsi Rotary klubi finantseerimisel saadetakse kaks eestlast aastaks Rootsi talupidajate kooli õppima. Tingimus oli, et kandidaat peab oskama veidi rootsi keelt.
Saatuse tahtel oli Ruukel silmanud päev varem «Pärnu Postimehes» rootsi keele kursuste kuulutust. Ta haaras sellest võimalusest kinni, õppis kahe nädalaga mõned vajalikud fraasid selgeks ning osutuski Rootsi õpingutele kandideerinud kuue noormehe hulgast väljavalituks.
«See oli huvitav aasta,» tõdeb turismiettevõtja ja meenutab, kuidas ta 1991. aasta suvel korraldas rootslastest kursusekaaslastele õppereisi Eestisse. Muu hulgas said noored välismaalased näha, kuidas 110 soomustransportööri ja tanki Pihkvast Tallinna poole sõitsid.
Rahvuspargi loomine esitas väljakutse
Kui Rootsi minnes oli Aivar Ruukelil plaan, et pärast õpinguid hakkab ta Eestis talu pidama ja rapsi kasvatama, siis koju tulles tema mõte muutus.
1992. aastal talvel alustasid Eestimaa Looduse Fondi inimesed Soomaa rahvuspargi moodustamise ettevalmistusi. Koosolekutel rääkisid nad ka sellest, et kohalikud inimesed võivad hakata rahvuspargis loodusturismi arendama.
«Et veematkamine ning rabades ja metsades kolamine on mulle alati meeldinud, tundus see väljakutse huvitav,» meenutab Ruukel, kes juhtis kaks aastat ka Kodukandi liikumise projekti «Ökoturismi algatus».
1994. aastal, mõni kuu pärast Soomaa rahvuspargi loomist ostis Aivar Ruukel viis kanuud ning tegi esimese äriplaani. Tegevus läks hoogsalt käima, nii et Hoiupangast võetud 20 000-kroonise laenu maksis ettevõtja esimese aastaga tagasi.
Juba siis ei piirdunud Ruukel ainult jõematkadega, vaid viis huvilised sõudmise vahepeal ka rabasse kõndima ja kohalike inimestega juttu ajama.
«Algul ei arvanud keegi, et see võiks sissetulekuallikas olla,» nendib Ruukel. «Kanuude või süstade väljaüürimine tundus sel ajal paljudele rumal mõte.»
Umbes viis aastat olid Aivar Ruukeli paadid ainukesed, mis Soomaa jõgedel sõitsid. Siis hakkas sinna tekkima teisigi kanuusid ning praegu on piirkonnas tosin matkakorraldajat.
Ruukel tõdeb, et 15 tegutsemisaasta jooksul on iga hooaeg olnud eelmisest erinev. «Pidev uuendamine ja arendamine meeldib mulle. Ma ei kujuta ette, et peaksin kogu aeg kasutama ainult ühte marsruuti ja tegema ühtemoodi matku,» nendib ta.
Praegu on osaühingul Karuskose 40 kanuud ning niisugune on see arv püsinud viimased viis aastat. Ettevõtja on nüüd keskendunud hooaja pikendamisele: ta on muretsenud räätsad, tõukekelgud ja suusad, millega saab talvel rabas käia.
Matkakorraldaja püüab puhkajate gruppe veele meelitada ka argipäevadel, et leevendada nädalavahetuste koormust.
Osaühingus Karuskose aitab Ruukelil asju korraldada kolm töötajat ning lisaks teeb ta koostööd giiditeenust osutavate kohalikega.
«Oleme mõelnud, et üks võimalus personalile aasta läbi tööd leida on tahuda haabjaid,» kõneleb Ruukel. «Seni oleme neid teinud laagrites, kuid lootsikuid võib valmistada ka müügiks.»
Meisterdanud mitu haabjat
Aivar Ruukel on olnud umbes kümne haabja valmimise juures. Enamasti on need sündinud laagrites ühistööna teiste huvilistega.
«Mäletan haabjaid juba sellest ajast, kui poisikesena kummipaadiga mööda jõgesid sõitsin. Siis võis neid veel kallastel vedelemas näha,» meenutab matkakorraldaja. Soomaa kunagisest eluviisist sai ta aimu ka Mark Soosaare 1980. aastatel vändatud filmist, kus olid osalised vana haabjameister Jaan Rahumaa ja Karuskose Lilli.
«Et haabja teema haakus matkadega hästi ja Jaan oli nõus õpetama tulema, hakkasimegi laagreid korraldama,» jutustab Ruukel.
Esimene haabjalaager leidis Saarisoos aset 1996. aastal. Kodutalus korraldas Ruukel neid viis aastat järjest, kuni Jaan Rahumaa 2000. aasta lõpul siitilmast lahkus.
Hiljem on mees haabjalaagreid teinud Karuskose talus, mille ta kaheksa aastat tagasi Lilli Liinsonilt ostis. Nüüd asub seal matkakeskus, kus saab ka ööbida ja saunas käia.
Haabjate tegemise tarkusi annavad huvilistele edasi Jaan Rahumaa õpilased, kes moodustasid tänavu kevadel mittetulundusühingu Haabjaselts. Peale Aivar Ruukeli kuuluvad sinna Priit-Kalev Parts ja Jaan Keerdo, keda toetavad teisedki mõttekaaslased.
Meeldib uuendada ja arendada
Aivar Ruukel tõdeb, et loodusturismi ettevõtja amet on rohkem elustiil kui äritegemise vahend.
«Eks igal inimesel ole oma tugevad ja nõrgad küljed. Mina olen ilmselt tugevam millegi väljamõtlemises ja turundamises kui rutiinsetes ja püsivust nõudvates töödes,» muigab mees, kes on igal talvel püüdnud läbida mõne turismi- või turundusteadmisi jagava koolituse.
Ta tõdeb, et rahvuspargi loomiseta ei oleks Soomaad Eesti turismikaardile tekkinud. «Euroopas on vähe selliseid inimestest mõjutamata jäänud paiku, kus on välja kujunenud omapärane elulaad. Nendes kohtades ei tohikski õieti midagi muuta, pigem tuleb hoida seda, mis seal säilinud on,» leiab ta.