/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
VIIMASTEL nädalatel on meedias pälvinud palju tähelepanu esimese kiiruskaamera paigaldamine Tallinna ja Tartu vahelisele maanteele ning selle katsetamine. Sügiseks peaks sellel teel niisuguseid kaameraid olema juba 16, neist 15 Mäost paarikümne kilomeetri raadiuses.
Iseenesest on ettevõtmine ju igati tore: nii ohjeldatakse arutult kihutajaid ja muudetakse seeläbi kogu tee ohutumaks. Kuid kas asi on ikka nii mustvalge?
Järgnev jutt ei püüa olla liikluseksperdi arvamus, vaid kajastab aeg-ajalt seda teed mööda liiklema sunnitud ning selle käigus oma tähelepanekuid teinud inimese mõtteid.
SELLE UUDISE juures tegid mind ettevaatlikuks kaamerate asukohad. Ma ei mäleta enam, millisest ajalehest seda lugesin, kuid tolles väideti, et vaid üks kaamera paigaldatakse kurvi peale, ülejäänud aga sirgetele teelõikudele ehk siis sinna, kus juhid tavatsevad kõige rohkem pedaali vajutada. Teoorias jällegi loogiline, kuid mida see võib praktikas tähendada?
Arvan, et enamik juhte, kes on maanteedel kiirust ületanud, on teinud seda just möödasõidul. Tunnistan ausalt, et ma ei vaata seda tehes eriti spidomeetrit, vaid annan gaasi nii palju, et möödasõit läheks võimalikult kiirelt ja ohutult.
Küllap on võimalik 90 alas 80 kilomeetrit tunnis sõitvast autost mööduda ka niimoodi, et ei ületa lubatud piirkiirust, aga kui kaua see aega võtaks? Eriti veel siis, kui tegemist on rekkaga. Minule tundub igati ohutum teha möödasõit nii kiirelt kui võimalik, samal ajal teed, mitte spidomeetrinäitu jälgides.
Kus aga teeb normaalne ja ohutundlik autojuht möödasõite? Eks ikka paikades, kus nähtavus on kõige parem ehk sirgetel teelõikudel. Niisiis seal, kus mõõdetakse kiirust. Ja kui lihast ja luust politseinikule võid sa olukorda selgitada ning ta võib sinu motiive isegi mõista, siis kaamera lajatab kõigile tummalt näidu järgi.
EESPOOL kirjeldatust lähtudes pelgan järgmisi arenguid.
Et trahvi ei taha arvatavasti keegi saada, siis korralikud juhid kas loobuvad möödasõitudest või hakkavad neid tegema ohtlikumates, kuid ilma kaamerata kohtades.
Kui enamik juhte surub suure möödasõidukihu endas maha ja lepib aeglase järel sõitmisega, on tulemuseks pikad kolonnid. Kusjuures normaalse pikivahe hoidmine on enamikule Eesti autojuhtidele tundmatu.
SAMAS tuleb meeles pidada, et endiselt on hulk selliseid juhte, kes peavad kas või nui neljaks kõigist mööda saama. Usun, et kui nad juba praegu teevad möödasõite, kus see vaid pähe tuleb, siis trahvihirmus hakkavad nemadki mööduma just kaameravälistes ehk ohtlikumates kohtades.
Nii on karta, et Eesti ühel tähtsamal magistraalil hakkab elu käima nende juhtide pedaali järgi, kelle liikumiskiirus on umbes 10 kilomeetrit alla lubatud piirkiiruse (märkidest olenevalt kas 80 või 90 kilomeetrit tunnis). Oma kogemuste põhjal võin öelda, et selliseid juhte on päris palju.
KÕIGE HULLEM on see, et enamik niisuguseid sohvreid ei suuda hoida stabiilset sõidukiirust. Nad sõidavad vahemikus 80—100 kilomeetrit tunnis (suvel on 100 kilomeetrit tunnis ju teatud lõikudel lubatud kiirus), sealjuures kurvides ja vastutulevast autost möödudes lasevad nad kiiruse selgelt alla, sirgel aga vajutavad gaasi.
Juba praegu on stabiilse kiirusega sõita eelistaval juhil keeruline neist mööduda, sest täpselt siis, kui sa tahad sirgel möödasõitu alustada, vajutavad nad pedaali põhja. Kõige hullemad isendid sellest roolikeerajate alaliigist põevad mingeid komplekse ning lisavad gaasi just siis, kui oled neile kõrvale jõudnud. Kujutame nüüd ette olukorda, et olete hakanud kaamera piirkonnas seesugusest juhist mööda sõitma ja ta otsustab kiirust lisada — täpselt nii palju, et jääb lubatu piiridesse. Keda karistab kaamera?
KUI aga otsustada sellisest juhist mitte mööda sõita, tekivad pikad rongid, kus ükski juht ei saa normaalselt ja pingevabalt sõita, vaid peab kogu aeg olema valvel ja jälgima, mida kõige ees sõitev piilupart otsustab teha.
Sõites kümneid kilomeetreid eesoleva auto stopptuledele keskendudes, väsib vaim paratamatult. Ja ma ei usu, et pinges olev juht on liikluses kuigi ohutu.
SIIT JÕUANGI järgmise probleemi juurde: meil on kogu aeg tehtud koll kiirust ületavatest liiklushuligaanidest, samas kui tahtlikult liiklust pidurdavatest juhtidest räägitakse imeharva. Ja mis kõige kurvem, neile ei saagi peaaegu midagi teha. Liikluseeskiri keelab küll põhjuseta liiga aeglaselt ja teisi takistades liigelda, kuid mingisugust konkreetset mõõdupuud sellele ei ole.
Paraku on tihti just sellised «pidurid» ohtlike möödasõitude põhjused. Jah, me võime öelda, et mitte keegi ei käsi sul mööda sõita isegi maanteel 50 kilomeetrit tunnis kulgejast, kuid reaalsus on teine. Lisaks neile surmakutsaritele, kes on võimelised kogu Tallinna—Tartu tee 130-se kiirusega läbi kimama, on ka palju tavalisi juhte, kes ei suuda taluda põhjuseta molutamist ja sooritavad just seetõttu võib-olla mitte kõige arukama möödasõidu.
Lugedes liiklus(õnnetusi) kajastavate artiklite internetikommentaare, hakkab rullnokkade kõrval silma vähemalt sama palju selliseid autojuhte-kommenteerijaid, kes on 101-protsendiliselt oma õigustes kinni, leides liikluseeskirjast kohustusi vaid teistele, endale seevastu üksnes õigustusi.
Nendele on oma õiguse tagaajamine ohutusest olulisem.
Olen lugenud palju selliseid kommentaare, kus kirjutaja väidab, et nähes vastu tulemas möödasõiduga hilja peale jäänud autojuhti, ei vähenda ta meelega kiirust ega tõmba tee äärde: «Las ta siis, jobu, vaatab, kuidas teele ära mahub!»
VÄIDAN, et niisugused isehakanud õigusemõistjad on maanteel sama ohtlikud kui arutud kihutajad.
Piltlikult öeldes: kui õigusemõistjast Opeli-mees otsustab hakata vedama vägikaigast mööda kihutava Jeepi omanikuga, võib kannatajaks osutuda hoopis vastassuunas liikuv süütu perekond Mazdaga.
Jah, ka minust on tehtud selliseid möödasõite (näiteks kahe pidevjoone kohal pimedas kurvis) ning ma olen toda tüüpi autos omaette sõimanud, kuid mul ei tule pähe hakata talle liikluses kohta kätte näitama. Mida rutem see hull minust mööda saab, seda parem. Ja vajadusel võin helistada liiklusliinile.
MEIE LIIKLUSES on minu arvamust mööda üldse kõige rohkem puudu üksteise mõistmisest.
Näiteks Kreekas liigeldes panin tähele, et reegleid eirati, kuid samas suudeti üksteist mõista ja teisi arvestada. On kummaline, et nädal aega rendiautoga liiklemist tundmatu teedevõrgu ja liikluskultuuriga Kreeka saarel tundus mulle ohutum kui hilisem 160 kilomeetrit Tallinna lennujaamast koju Viljandisse.
Meil on tehtud väga häid sotsiaalreklaame, paljud neist liikluse vallas, kuid enamasti manitsevad need eri variantides eeskirjarikkujaid. Hädasti oleks vaja ka kampaaniat, mis pöörduks enda hinnangul eeskujulike liiklejate, tegelikult üldse kõigi liiklejate poole. See peaks levitama sõnumit: «Ära aja alati oma õigust taga! Liikle nii, et oleks ohutu!»
LÕPETUSEKS veel kord tagasi kaamerate juurde. Loodetavasti ei jää politsei vaid kaamerate abil trahve kokku koguma, vaid näitab end kõnealuse maantee ääres edaspidigi füüsilisel kujul.