Taas on käes need neli päeva, mil pool Viljandit rõõmsasse elevusse satub ja teine pool kiiruga maakoju sõidab. Pärimusmuusika festival, mida rahvasuu folgiks nimetab, on taas käes.
Juhtkiri: Päevad täis muusikat
24. juuli 2009, 12:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kitsast huviliste üritusest on 17 aastaga saanud lausa hoomamatu ettevõtmine, mis tundub mõnikord korraldajaid endidki imestama panevat: külaliste arv ületab linna püsielanike hulga. Seetõttu annab Viljandi linnapea nendeks päevadeks võimu sümboolselt üle pärimusmuusikute perele. Kaudselt jagavad seda vastutust ka kõik festivali külalised.
Küllap on ettevõtmisel kosuda aidanud nii huvitav programm kui algusaastatele järgnenud kuldsed suved, mis tõid rahva kokku lisaks muusikale head ilma nautima. Oma osa on ka legendidel, mis selle sündmusega kaasas käivad. Krooniliste festivaliliste meenutusi kuulates võib veenduda, et folk ise on juba kohati folklooriks saanud.
Sedamööda, kuidas pärimusmuusika festival on kasvanud, on selle nägu mitmekesisemaks ja küpsemaks muutunud nii programmi kui publiku poole pealt. Esimeste folkarite lapsed ei käi kontsertidel enam isa kukil või ema käekõrval, vaid tulevad muusikapeost osa saama noore inimese eneseteadlikkuse ja enamasti ka suure hulga sõpradega.
Järjepidevus sünnib traditsioonidest. Nii võib igal festivalil kohata kavast näpuga järge ajavaid tõsimeelseid muusikahuvilisi, pikkade lehvivate seelikutega neide, kes kontserdilava ees äraoleval ilmel tantsu vihuvad, ohtralt heegeldatud murumütsidega väikseid põnne, pikajuukselisi boheemliku olekuga noorukeid, pillimüüjaid, raamatukaupmehi, muusikuid ning muidugi muusikat, rütme, kaasa tatsuvaid taldu ja soolosid siduvat üheshingamist.