Ameerika krimiklassiku Raymond Chandleri teosed on midagi märksa enamat kui pelgalt õnnestunud kriminaalromaanid. Täpselt samuti nagu ühel tema eeskujul, ebakonventsionaalse ja karmi krimikirjanduse rajajal Dashiell Hammettil, on ka tema lood end detektiivkirjanduse raamidest välja murdnud.
Eelkõige nukra detektiivi Philip Marlowe' kuju loojana tuntud Chandleri raamatu «Tapja vihmas» kaheksa paremat novelli pärinevad 1930. aastate jutuajakirjade «Black Mask» ja «Dime Detective» lehekülgedelt. Marlowe'd siis veel polnud, ent tema teravmeelsed, noateral balansseerivad ja kõlblusega mitte just alati sina peal olevad prototüübid juba tegutsesid. Mitmeid stseene ja tegevusjooni on autor edasi arendanud oma hilisemates romaanides.
Tegevus käib troopiliselt kuumas ja niiskes Lõuna-Californias, mis on täis pinget, vägivalda ja tragöödiat. Raamatu stiil on elegantne ja täpne, piinliku hoolega viimistletud. Vihm pritsib kõnniteedel põlvekõrgusele, täidab rentsleid ja trummeldab Chryslerite kapotil. Negatiivsetel tegelastel on kandiline lõug, kallis rätsepaülikond ja roheline nahkmantel, femme fatale'id seevastu ei kanna esimest korda välja ilmudes midagi peale õlgadeni rippuvate nefriitkõrvarõngaste.
Chandler loob oma esmapilgul nappide kirjeldustega täiesti realistliku maailma. Viski ja kangete filtrita sigarettide hõng, märgade kõnniteede hingus ja püssirohulehk segunenuna hirmuhigi ja naiselike aroomidega hoovavad lausa füüsiliselt vastu.
Kaastunne ja iroonia on läbi põimunud. Tapja tabamisega ei pruugi lugu lõppeda. Vägivald, raha igipõline diktatuur, räpased skeemid ning keset kõike seda arenenud õiglustundega võimalikult ausaks jääda püüdev kaabu ja tolmumantliga peategelane loovad enda ümber kordumatu lüürilise nukruse atmosfääri.