Urmas Suik: Uuspätslus ohustab demokraatiat

Urmas Suik
, viljandlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

OLLES LÄBI lugenud nii mõnegi okupatsioonieelse Eesti poliitiku memuaarid ja noist poliitikuist kirjutatud portreeraamatud ning võrrelnud neis sisalduvat tänapäevaga, tundub mulle, et praeguse aja Eesti poliitikud ei ole ajaloost märkimisväärselt õppinud.


Teadupärast olid Konstantin Päts ja Johan Laidoner osanud 1930. aastateks maha mängida suurema osa oma poliitilisest kapitalist, mille nad paar­kümmend aastat varem riigile iseseisvust välja võideldes olid teeninud. Nad olid otseselt või kaudselt segatud mitmesse äriafääri ja teistessegi ettevõtmistesse, mis ausa riigivalitsemise põhimõtetega kokku ei kuulu. See kõik soosis uute poliitiliste jõudude lavaletulekut.



Nii sai parteina jalad alla Vabadussõjalaste Liit (vapsid), mida ikka ja jälle on pooleldi fašistlikuks tembeldatud. Kahjuks pole tänapäeva ajaloolased selle organisatsiooni sisu uurimisele küllalt põhjalikult pühendunud. Ometi võiks see nii mõnelegi 1930. aastate sündmusele uut valgust heita.



1934. AASTA presidendivalimiste eel polnud Pätsil, kelle maine oli käest libisemas isegi oma parteis, erilist šanssi võimu säilitada. Samal ajal olid vapside liidrid Artur Sirk ja Andres Larka muutunud ülipopulaarseks ning kõigutasid hoolega Pätsi juhitavat seltskonda (et mitte öelda klikki).



Meile kõigile on hästi teada, millega see lõppes: Päts korraldas koos Laidoneriga (mõne arvamuse järgi kokkuleppel heaolu pärast muretseva parlamendiga) 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Opositsiooni juhid arreteeriti ning mõni sai salapäraselt surma. Tagatipuks kuulutas Päts eesti valijad ehk rahva haigeks, kes ei oska õigeid valikuid teha, ning lubas «haigust» ravima asuda.



VAADAKEM NÜÜD, mis tänapäeval toimub. Tallinlased on valinud oma linna juhtima Keskerakonna. Tõsi on, et keskerakondlik võim on andnud korduvalt põhjust kahelda oma puhtuses ja usaldusväärsuses. Teisalt ei saa keegi väita, et tal on tugev valijate usaldus.



Seepärast ei ole kuidagi võimalik heaks kiita, et Keskerakonna oponendid on selle asemel et üritada ausal kombel järgmistel valimistel olukorda muuta või säilitada, näinud kurja vaeva kõikvõimalike trikkide väljamõtlemise ja seadustesse sissekirjutamisega.



Ma ei mäleta täpselt, kes omal ajal Tallinna linnavõimu puudutavat epopöad alustas, ja ega see olegi tähtis. Oluline on hoopis, et mõningad tegelased ei pea valijate otsust pühaks. See, kui poliitikud võtavad endale õiguse valijate arvamust väänata või trikitamisega endale kord kättevõidetud võimu säilitada, on demokraatiale suurim oht.



Tõsi, Tallinn pole Eestis tavaline omavalitsus. Seal on alati kehtinud oma mängureeglid, millest teiste piirkondade elanikel on vahel raske aru saada. Mäletatavasti pandi ühe varasema võimuvahetuse aegu osa volikogu liikmeid ööseks koguni hotellituppa luku taha, et nad õigel hetkel ikka käepärast võtta oleksid.



KELLELEGI POLE saladus, et kurja juur peitub parteide kontorite tagatubades, kus tegutsevad ajutrustid sepitsevad plaane, kuidas saavutada parem valimistulemus või sokutada endale lähedasi persoone vajalikele ametikohtadele.



Märkimisväärne on, et kahtlasevõitu manipulatsioonid paistsid meie poliitikas silma kohe pärast iseseisvuse taastamist, esimeste presidendivalimiste aegu.


Ehkki vahepeal on elu tublisti edasi arenenud, pole poliitilistes mentaliteetides suurt midagi muutunud. Parim tõestus on siin omavalitsuspoliitikutele peale surutud parteistamine, mille õnneks küll eelmine õiguskantsler Allar Jõks osaliselt lõpetas.



Teisalt ei saa mainimata jätta, et just needsamad katsed parteide omakasupüüdlikku asjaajamist piirata said Jõksile saatuslikuks ning teda ei valitud ametisse tagasi. Õnneks võib uue uue õiguskantsleri Indrek Tederi seiskohavõtte jälgides uskuda, et ta astub üldjoontes mööda eelkäija sissetallatud rada. Aeg peab näitama, kas temaga läheb samamoodi nagu Jõksiga.



TUNDUB, ET meie rahvaesindajad ei talu «oma asjadesse» sekkumist. Peagi Euroopa Parlamenti siirduv riigikogu endine aseesimees Kristina Ojuland arvustas aastapäevad tagasi, täpsemalt 2008. aasta 27. märtsil oma artiklis «Riigikogu on jõhkra rünnaku all» rahva ja ajakirjanike rahulolematust parlamendiga ning põhjendas, miks Eestis ei või rahvas presidenti valida. Mina olen risti vastupidisel seisukohal, eriti pärast seda, kui Jõks kättemaksuks tööst ilma jäeti.



NAGU NÄITASID ilmekalt hiljutised europarlamendi valimised, on käes aeg, mil valijad peaksid osa otsustamisõigust parlamendilt endale tagasi võtma. Näiteks tuleks rahvale anda presidendi valimise õigus, kui seda institutsiooni edaspidi ikka vajalikuks peetakse. Kui palju meie väike ja endiselt vaene riik suudab võimubürokraatiat üleval pidada?



Pole sugugi asjatu küsida, kas meil üldse on tarvis presidenti. Seadusaktide põhiseadusele vastavust võib kontrollida ka õiguskantsler ning esindusfunktsioonide täitjaid peaks nii Toompea lossis kui Stenbocki majas jaguma. Aga see on omaette diskussioon.



TAHTMATA ÜLEARU viriseda, pean siiski ütlema, et mõningate meie rahvaasemike käitumist jälgides on mul tekkinud küsimus, kas praegune Eesti on ikka niisugune riik, mille eest me laulva revolutsiooni ajal võitlesime. Või on tõepoolest tegemist — kasutades iseseisvusvastase akadeemiku Gustav Naani sõnu — metastabiilse moodustisega, kus võimukandjad kasutavad võimu ning väänavad seadusi oma heaolu ja võimu säilitamiseks või haaramiseks.



Juba ammu pole meil põhjust imestada selle üle, et rahvas on poliitikutest distantseerunud või õigemini on poliitikud ise rahvast eemaldunud. Jaak Allikul võis olla õigus, kui ta nimetas tekkinud olukorda julgeolekuriskiks. On alust arvata, et valijad samastavad riiki parlamendis, valitsuses ja omavalitsustes võimu teostavate inimestega. Kui nad võimul olijaid ei usalda, pole põhjust loota, et nad vajaduse korral riigi julgeoleku eest välja astuvad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles