ARVUSTUS: Miks sinine on sinine

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Haav
Margus Haav Foto: Elmo Riig / Sakala

Uurida annab muidugi kõike — millest küll raamatuid poleks kirjutatud —, aga ikkagi on natuke üllatav, et keegi võtab kätte ning kirjutab ühest värvist paarisajaleheküljelise haarava teose. Prantsuse ajaloolane Michel Pastoureau sai selle tembuga hakkama. Pastoureau on rahvusvaheliselt tuntud Euroopa visuaalkultuuri ajaloo uurija, kes on keskendunud ennekõike sümbolite ja värvide ajaloole.

Täiesti nõus: esmapilgul võib «Sinine. Ühe värvi ajalugu» kui äärmiselt suurt eruditsiooni peegeldav teos tunduda liiga keeruline. Ometi tasub sellesse kindlasti süveneda; vähemasti minule on see olnud suve huvitavamaid teoseid, mis avab Euroopa kultuuriajalugu mõneti ootamatu, kuid väga köitva nurga alt, sooritades rännaku neoliitikumist tänapäeva.

Roomlaste silmis oli sinine ebameeldiv ja negatiivne, nad pidasid seda barbarite värviks. Tõsiasi, et tänapäeval on see paljude lemmik, näitab, kui suurel määral sajandite jooksul väärtusi ümber on hinnatud. Roomlased polnud muidugi sinipimedad, nagu nii mõnigi ajaloolane omal ajal kahtlustas, kuid sinine seostus neil otseselt keltide ja germaanlastega, kes vaenlase hirmutamiseks maalisid oma keha enne lahingut siniseks. Vananevad germaanlased värvisid juukseid sinerõikaga. Pole siis midagi imeks panna, et isegi sinised silmad olid roomlastel enam-vähem ühel pulgal võrdlemisi vastiku füüsilise puudega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles