MÕNE AJA eest oli «Sakalas» juttu kavatsusest lossimäed Viljandi järve maastikukaitseala piiridest välja arvata. Mis seal salata: see teema tegi mind mõtlikuks ja murelikukski.
Mart Maameele: Jätkem öökullid Viljandisse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle torkas silma ründav-pateetiline ja kohati üsna ühekülgne lähenemine. Püüti jätta muljet, nagu kasvaks lossimägedes ainult väärtusetu võsa, mis on kaunid vaated sulgenud ja hävitab igal aastal varemeid enam kui 600 000 krooni eest. Seda kaitsvat vaid kitsarinnalised rohelised fundamentalistid.
Hädaoht vajavat kiiret kõrvaldamist ning selle juures tulevad mängu niisugused märksõnad nagu «arendamine», «eksponeerimine», «vaadete avamine», «veidi raiet» ja «inimeste päästmine». Lisaks edastatakse rahustavaid signaale: «dendroloogiline uuring», «spetsialistid», «ala kaunimaks kujundamine».
MIDA SELLEST kõigest arvata?
Meile maalitud pildil tundub lossimägede olukord absurdne. Võsast kantakse välja linnakodanike laipu, oks läbi südame. Turistide summ nutab meeleheitest, sest tahab varemetele pilku heita, aga ei saa: ees on läbimatu võpsik, kust kostab end mädanenud rontide külge aheldanud roheliste lõrinat.
Päästke meid, ahastavad elanikud. Kohe-kohe päästame, lubatakse neile.
Avardame, raiume ja arendame.
Ainult et enne tuleb sellel puudelohel üks pea, maastikukaitseala staatus maha raiuda. Varem me seda ei julgenud, aga nüüd juba julgeme.
Varemeid olevat maastikukaitsealal võimatu korras hoida, sest selle valdkonna ametnikud peavad iga mahavõetava puu oma silmaga üle vaatama. Huvitav, kas edaspidi enam ei peagi? Ja kui kaua siis kooskõlastused seni on aega nõudnud? Kas tõesti kuid ja aastaid?
MINA ARVAN, et maastikukaitseala pole pargi korrashoidmise seisukohalt mingi probleem. Küll aga oleks seda puude mõõdutundetu mahavõtmine. Näib, et siia ongi koer maetud. «Sakalas» kirjutatust võis välja tuua terve hulga põhjusi, miks ühes või teises kohas raiet tahetakse teha.
Häda on müüriäärsete puudega Kaevumäel ja Kirsimäel, samuti nendega, mis risustavad vaatesektorit Kirsimäe aidast järveni. Osa puid jääb ette tulevasele köisraudtee projektile. Maha tuleks võtta ka kõik «juhuslikult» kasvama hakanud vahtrad ning muidugi on tarvis puhastustööd teha kõikjal, kust võiks avaneda vähimgi vaade prožektorikiirtes kümblevatele varemetele.
Lõpptulemus tundub vastavat Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku ettekujutusele nauditavatest lossimägedest. Tema seab eeskujuks Rakvere linnamäe, kust kõik puud on maha võetud. Ideaalmaastikuna kirjeldatakse saja aasta taguseid lossimägesid, kus kasvaski vaid mõni üksik puu.
Kui miski on siin äärmuslik ja fundamentalistlik, siis selline iluideaal.
Avatuim vaade on stepis või kõrbes, 360 kraadi. Aga kust küll pärineb veider veendumus, et ka Eestis oleks kauneim vaade eksponeeritav objekt ja selle ümber valitsev tühjus?
KÕNEALUSE projekti puhul meenus mulle esimesena analoogse pealkirja ja sisuga ettevõtmine 1980. aastate alguse Tartus. Toona seati eesmärgiks korrastada Vanemuise park ja avada vaade zooloogiamuuseumi hoonele.
Bravuurselt tehtud tööde tagajärjel jäi linnarahva puuderikkast meelisajaviitekohast järele mõttetu ja kõle lagendik, mida tohutu kivitahuka ja lilleklumpidega abitult elavdada püüti.
Siis kogesin esimest korda erinevust pompöössete, kuid elutuks jäävate projektide ja väljakujunenud elusa linnaruumi vahel. Sellest saadik pooldan pigem evolutsiooni kui revolutsiooni.
Evolutsioon kannab endas mõtet, et paljuski on asjad hästi, kuid saab siiski tükk maad paremini. Revolutsioonieelse tõdemuse järgi on kõik seni olnu jama ja tarvis lihtsalt maha tõmmata - nii tekibki paradiis.
KUI MA SEITSE aastat tagasi Viljandisse pakutud töökoha vastu otsustasin võtta, oli üks tähtis mõjutaja just linna miljöö: rohelusse uppuvad aiad, pagaritöökodadest levivad lõhnad, Pauluse kirik oma kauni puudesaluga, järv ja lossimäed. Natuke vanaaegne ja hubane keskkond ja toredad muusikaüritused. See kõik mõjus kutsuvalt.
Nüüd on paljud hooned korda tehtud ja ehitatud uusi, kuid tundub, et veel rohkem on neid hävinemas. Trepimäelt kesklinna poole jalutades võib näha suuri uhkeid maju, mis tähelepanuta varemeiks muutuvad. Ja seda isegi linnavalitsuse kõrval! Liiga paljudes kohtades jäävad silma lagunevad katused, varisev krohv, alla kukkuda ähvardavad rõdud ja katkised aknaklaasid.
Kuigi mõne arvates on Viljandi ainus vaatamisväärsus varemed, tundub mulle, et asi hakkab liiale minema. Siin ei paranda asja avarad vaated ega valgustus. Igal turistil saab Viljandi varemetest kõrini juba ammu enne lossimägedesse jõudmist.
Kui miski on linna valupunkt, siis just need vanad väärtuslikud kesklinna hooned. Tean, et lahendust on raske leida, kuid olukord, et pool vanalinna ähvardab lihtsalt varemeteks muutuda, on absurdne. Ja ikkagi arvatakse, et kõige selle taustal on otstarbekas kulutada ressursse pargi lagestamiseks.
LOSSIMÄED EI ole pelgalt varemete uudistamise ja ürituste korraldamise paik, kuhu eksikombel on võsa peale kasvanud. See on ka käepäraseim koht, kuhu saab looduslikku ümbrusse jalutama ja end laadima minna.
Kahtlemata peab poollooduslik park olema hooldatud, kuid hooldamine ei tähenda lihtsalt hulga vanade puude põlvekõrguselt mahatõmbamist. Plaane tehes peaks arvesse võtma, et puud hoiavad ära mäenõlvade erosiooni, mis varemeid veelgi enam ohustab. Tähtis on tähele panna, et tihti puud hoopis lisavad vaadetele väärtust, ning sedagi, et iga vanaks kasvanud puu väärib nii palju austust, et temaga eraldi tegelda.
Käisin ühel pimedal talveööl lossimägedes. Kõikjal oli vaikus, piimjas udu. Suured vanad puud oma harali härmas okstega sätendasid. Oli tunne, justkui kõnniksin muinasjutumetsas. Äkki lendas hääletult üle minu pea hele kakk ja kadus puude vahele. Vaat selliseid pilte igal pool ei koge. See on üks põhjus, miks just Viljandis elada tasub.
LOODAN, ET pärast «arendamist», «eksponeerimist» ja «päästmist» jääb alles park, kus jagub ka kaku tarvis tüvesid, mille vahel lennelda, ja õõsi, kuhu pesa teha. Tahaksin, et me ei peaks tulevikus Viljandis naudingut saama ainult varemetest.
Viljandi peaks hoidma oma eripära. Meil ei ole tarvis imiteerida Rakvere puudevaba linnamäge või kasiinolinnu Las Vegast ja Tallinna. Kõik ei saa kaifi taevas keerlevatest prožektorikiirtest, suurtes asfaltparklates kaikuvast tümakast ja ostukeskustes hängimisest. Naudinguid on erinevaid.
Hea meel oleks, kui saaksime külalistele öelda: meie linnakeses on kaunid korras lossivaremed, ümber suur park võimsate põlispuudega, mille vahel öösiti lendavad öökullid. Mida on neil vastu panna?