Poisikesepõlves andis Carlos Alberto Kool Baez vanaisale lubaduse, et sõidab kunagi Eestisse. Mullu suvel alustaski ta kirjavahetust välisministeeriumiga. Sealt juhatati talle järgmine niidiots: Viljandimaa sugupuu-uurija Tiina Tafenau.
Venezuela mees sõitis Eestisse ja leidis Puiatust esivanemaid
22. juuni 2013, 09:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venezuelas Barquisimeto linnas elava agrokeemiku Kool Baezi kindel plaan tulla kunagi oma esiisade maad ja siinseid sugulasi vaatama sai kiirema hoo, kui aprillis ilmnes ka vereside Tiina Tafenauga. Ja juuni hakul oli ta kohal.
Et võõrapärast pikka nime oleks hõlpsam lugeda, kasutame Carlos Alberto Kool Baezi enda loal tekstis edaspidi tema esimest eesnime.
Kool käis kooli vaatamas
Carlos tunnistas, et ta ei teadnud varem oma Eestist päritud nime tähendustki — seda, et sõna «kool» seostub õppimisega. Nii oli üllatus suur, kui selgus, et Carlose seitsmenda põlve esiisa oli vanim teadaolev Puiatu kooliõpetaja Tomas, kes sündis 1757. aastal.
XVIII sajandil tegutsenud koolmeistril veel perekonnanime polnud, kuid tema lapsed kandsid juba nime Kool.
Carlose saabumise eel oli Tiina Tafenau Koolide sugupuud veel uurinud ja kutsunud kaugemadki kaimud külalisega kohtuma. Puiatu koolis selgus näiteks, et ka viis sealset töötajat on tema sugulased. Peale sugulussidemetega üllatamise tekitas Carlos kooliperes elevust oma saabumise aja tõttu: külaskäik sattus just selle õppeasutuse 250. aastapäeva tähistamise nädalale.
Võõrustajad püüdsid Lõuna-Ameerikast saabunud sugulasele nädalaga siinset maad ja elu näidata nii palju, kui võimalik. Muu hulgas käis ta Kõpu mõisas ja sealsel kalmistul. Nimi Kool võimsate põlispuude all hauaplaatidel oli vaatepilt, mis jättis talle väga sügava mulje.
Kauge külaline mekkis kilu, räime, verikäkki ja kama. Need maitsesid talle. Proovis ka hapukapsast, aga seda ta rohkem ei taha.
Carlos sai teada Soomaast, tegi endale ise viha ja tarvitas seda sugulaste tulikuumas saunas.
Eesti loodus üllatas teda väga: ta ei oodanud, et see nii maaliline on. Need aga, kellega ta nädala jooksul kokku puutus, jätsid talle mulje, et Eestis elavad külalislahked, sõbralikud ja toredad inimesed.
Carlose emakeel on hispaania. Inglise keeles ütleb ta mõne sõna ja eesti keeles saab hakkama teretamisega. Tallinnas ja Põhja-Eestis saatis teda hispaania-eesti tõlk, lõuna pool otsustas ta hakkama saada kehakeele ja tahvelarvuti tõlkeprogrammiga.
Küsimuste ja vastuste tippimine võttis vilumatutel programmikasutajatel aja, mis ajakirjanikule tundus igavikuna. Milline peaks olema see kõige tähtsam küsimus, mida sellise hinnaga küsida?
Carlos tippis tahvelarvutile hispaania keeles lause, mille tõlkeprogramm eestindas: «Kogu meie pere Venezuelas on väga põnevil ja rõõmus leitud sugulaste üle.»
Osa perekonna loost
Carlos näitas umbes 10 x 10 sentimeetri suurust vanaaegsete fotodega hispaaniakeelset bukletti, kus oli kirjas tema perekonna lugu, alates ajast, mil vanaisa Eduard Woldemar Kool Simson abiellus Rosaura Contrerasega ja Venezuelas kanda kinnitas.
1902. aastal Puiatus sündinud mehe haaras Esimese maailmasõja keeris kodust ja lennutas läbi mitme riigi viimaks Venezuelasse. Teada on, et tema seiklused algasid 1918. aastal põgenemisega Soome ja sealt jalgsi Norrasse minekuga. Läbi Venemaa ja Hiina rännates sai ta Shanghais laevale, mis ta kümme aastat pärast kodust lahkumist, 1928. aastal, Ameerikasse viis.
Teel kaotsiläinud dokumentide asemele uute vormistamise ajast on alles koltunud paberileht andmetega, mis juhatas Carlose nüüd sugulasteni.
Tiina Tafenau nentis, et temaga on Carlos kuuekordne sugulane: ema poolt kahe- ja isa poolt neljakordne. Mitmekordseks saab sugulus muutuda põlvkondade harunemise kaudu.
Praeguseks on Carlose Puiatust pärit isaisade liin põhjalikult läbi uuritud. Vanaisa emapoolne, Tarvastust pärit Simsonite haru ootab alles uurimist.