TÄNAVU 4. JUUNIL saab sinimustvalge 125-aastaseks. Otepää kirikla, kus kuusteist Eesti üliõpilaste seltsi liiget ja kuus vilistlast 1884. aastal oma lipu pühitsesid, on alles. Kõige ehedamalt on säilinud pastoraadi peasaal, kus lipp õnnistati. See koht saalis on teada. Majas on Eesti lipu muuseum.
Meie lipu sünnil on eellugu. Rahvuslikult ärksad eesti soost üliõpilased panid 1870. aasta kevadel Kalevipoja õhtutega aluse oma ühendusele, Eesti üliõpilaste seltsile (EÜS). Üksteist aastat hiljem otsustas selts esitleda end korporatsioonina, kel oleks värvide kandmise õigus. Nimeks valiti Vironia.
Baltisaksa ülemvõim sellega muidugi ei leppinud: korporatsiooni ei registreeritud ja sinimustvalge oli avalikus ruumis tabu. 1882. aasta suurel reedel pani aga Vironia esimees Aleksander Mõtus sinimustvalge mütsi pähe ning sõitis uhkelt voorimehega läbi Tartu südalinna. Saksa buršid tõkestasid tema tee Rüütli tänaval ning rebisid esimehel mütsi peast. Sinimustvalge peakate tallati seejärel konvendihoones tseremoniaalselt jalge alla. See oli otsekui meie rahvusliku värvikolmiku saatuse ettekuulutus.
XIX SAJANDI LÕPU venestusaastail tõrjus tsaarivõim neid värve laulupidudelt ja muust avalikust kasutusest. Siiski võis neid taluõuedel järjest sagedamini näha. Kui uue sajandi koidikul jõudis kätte 1905. aasta, muutus kõik. Seda on sageli peetud punaseks, ent veelgi enam oli nimetatud aasta sinimustvalge, pannes aluse eesti aate kiirele arengule.
23. veebruaril 1918 loeti Pärnu Endla teatri rõdult sinimustvalgete lippude lehvides ette «Manifest Eestimaa rahwastele». Järgmisel päeval kuulutati sama Tallinnas ja Viljandis. Luuletaja Juhan Liivi ammune ennustus «Aga ükskord on Eesti riik!» oli täide läinud. Seljataha oli jäänud palavikuline 1917. aasta, mil 40 000 eestlast marssis Petrogradis Nevski prospektil. Tookordne sinimustvalgete lippude meri jahmatas Vene suurriigi pealinna ja tõi Eestile autonoomia.
Vabadussõda, mille võidusammast me peagi pühitseme, ei olnud meie suureks õnneks Eesti kodusõda. Lõviosa eestlasi võitles sinimustvalgete lippude all Eesti Vabariigi kaitsel. Punalippude all sõdis vaid väike osa siinsest rahvast. Meie põhja- ja lõunanaabritel ei läinud nii hästi - soomlased ja lätlased olid palju hullemini lõhki.
NÄDAL ENNE SÕJA puhkemist, 21. novembril 1918 kuulutas Eesti ajutine valitsus sinimustvalge riigilipuks. See oli esimene kord, kui kõnesolevaid värve õiguslikult määratleti. Kui 14 kuud hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule Venemaaga, sõlmiti pitser sinimustvalgest niidist punutud nööriga. Leping tõotas meie vabadust ja sõltumatust igavesti austada. Me teame, et seda lubadust ei peetud.
Vahepeal jõudis üles kasvada uus põlvkond eestlasi - Jaan Krossi põlvkond, kellele sinimustvalge lipp oli iseenesestmõistetav asi. Seda valusam ja talumatum oli see, mis järgnes.
21. juunil 1940 kisti korraks ja 6. augustil päriselt Tallinnas Pika Hermanni tornist meie lipp maha. See tõusis taas üürikeseks ajaks sakslaste tulles augustis 1941 ja põgenes septembris 1944. Järgmised 45 aastat lehvis seal okupatsioonivõimu punane lipp. Samal ajal peeti ajujahti kõigele, mis vähegi omariiklust meenutas. Isegi riietuses tuli vältida sinist, musta ja valget üheskoos.
KÕIGEST HOOLIMATA leidus julgeid koolipoisse, kes ööl vastu 24. veebruari viisid peidus olnud lipu mõne kõrge korstna otsa, kirikutorni või näiteks Vanemuise teatri katusele. Karmid karistused ei jäänud neil puhkudel muidugi tulemata.
Südames oodatud suurpäev oli 4. juuni 1984, Eesti lipu 100. aastapäev. Kui paguluses tähistati päeva avalikult suure uhkusega, siis anastatud kodumaal sai seda teha vaid vargsi.
Tagantjärele väga silmapaistev on kirjanikest kaksikvendade Henn ja Ustav Mikelsaare tegu. Nad läksid selleks ööks Väiksel Munamäel Emajõe lätte juurde ning raiusid Kalevipoja kivisse kuupäeva 4. juuni 1984 ja arvu 100. Kõnesoleva veerandsajanditaguse teoga kaasnes väga suur risk. Seda enam oli see suure sümbolijõuga vastupanuavaldus võõrale võimule. Ja kummardus Eestile.
Juhtum pakub erilist arutlusainet veel selle tõttu, et kivi oli võetud Eesti NSV seadusega looduskaitse alla. Võidakse küsida, kas Mikelsaared rikkusid kivi ja ühtlasi seadust. Aga peame meeles pidama, et meie maa okupeerimisega ei tühistunud Eesti Vabariigi põhiseadus. Ärgem unustagem, et Eesti NSV seadused pole kunagi olnud ülimuslikud Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes. Meie järjekestev põhiseadus on seadnud meile hoopis üldisemad ja kõrgemad õigused ning kohustused.
MIKELSAARTE LOODUD kiri Kalevipoja kivil annab sellele kordumatu lisaväärtuse. See on üle aegade kestev sõnum, mistõttu kivi väärib kahekordset kaitset.
Lisaks looduskaitsele tuleb see rändrahn võtta ajaloomälestisena muinsuskaitse alla.
Aprillis 1988 tõi muinsuskaitseliikumine Tartus sinimustvalged lipud taas rohkel arvul avalikku kasutusse. Eelnenud sügisel lehvisid need mõnevõrra piiratumal hulgal Võrus. Alates 24. veebruarist 1989 on sinimustvalge lipp iga päev Pika Hermanni torni tipus olnud. Taas on üles kasvanud uus põlvkond noori eestlasi, kellele see lipp on enesestmõistetav. Ent kas nad peaksid Jaan Krossi põlvkonnale mõeldes muretsema, et see võidakse neilt käest kiskuda?
Luuletaja Hando Runnel, tänapäeva Juhan Liiv, kirjutab oma raamatus «Väravahingede kriuksumist kuulnud» aate ja lipu seosest nõnda: «Aade on üks vaimukuju või põhimõte, mida tähtsana kaua alal hoida tõotatakse. Kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga.
Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. On aatelagedaid aegu, ja on aatepimedaid inimesi alati olemas. Kunagi lippu hoidmata olevused arvavad lipu hoidmist kergemast kergeks, kerglasekski koormaks. Proovimisel tuleb meelde, kui raske on üleval hoida omaenese tühjegi käsi. Raskem veel on aga hoida lipu varrast lehviva kangaga ülestõstetud käes. Lipp on raske! Aade on raskemgi veel.»
PIDAGEM SIIS luuletaja tähendamissõna meeles. Iseäranis tehkem seda 4. juunil. Heisakem sel päeval kell 7 hommikul sinimustvalged lipud. Lehvigu need uhkelt igas maakonnas, igas vallas. Ärgu olgu ühtki talu ega maja, kus pole oma lippu! Lehvigu sinimustvalge autouksel, kandkem neid värve rinnas! 4. juunil värvime Eesti sinimustvalgeks.