Rannar Raba: Inimene, mitte part või broiler

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Peeter Kümmel / Sakala

KUI VAREM on üksikkandidaatide pääsemist Euroopa Parlamenti peetud ulme valdkonda kuuluvaks fantaasiaks, siis käesoleva nädala algul avalikustatud arvamusuuringu tulemused prognoosivad partei­broilerite ja peibutuspartide kõrval edu end sõltumatuks kuulutanud Indrek Tarandile.


Kui see ennustus tõeks saab, on tegu murranguga, millest rahva poole taguotsa pööranud erakondadel oleks tark õppust võtta. Võib-olla on Eesti valijad tõesti saanud ajapikku nii iseseisvaks, et ei seedi lambakarja kombel peeneks kõike, mida parteide tagatubadest ette kühveldatakse.



Üksikkandidaadi valituks osutumine oleks kinniste nimekirjade ja ideelageda valimiskampaania eest just paras palk ja ehk aitaks mõne mehe tagasi maa peale tuua.



OLEN KAUGEL arvamusest, et parteide kaudu teostatav demokraatia on põhimõtteliselt vale. Ei, seda mitte. Paremat süsteemi pole seni välja mõeldud ja vaevalt et mõeldaksegi. Iseenesest on hea, kui inimesed end maailmavaateliselt määratlevad ja organiseeritult riigi juhtimisse sekkuvad. Pealegi moodustavad parteid rahva ja võimuorganite vahele mõnikord hädavajaliku sõela, mis ei lase massihüsteeriast kannustatud totrustel seadusteks vormuda.



Praegusel juhul on kummatigi küsimus parteide juhtorganite mõõdutundes.


Liialdustesse kaldudes ja enda eksimatusesse uskudes õõnestavad nad ise endi jalgealust. Kahjuks on Eestis just nii juhtunud ja pole imestada, et poliitikute arrogantsus majanduskriisi soustis süstib valijatesse protestivaimu ning paneb neid ootamatult käituma.



Jättes kõik muu kõrvale ja keskendudes europarlamendi valimistele, pean nentima, et tehtud on mitu suurt viga. Üleoleva mentaliteedi loojana ja soosijana vastutavad nende eest ühtviisi kõik riigikogus esindatud erakonnad, sõltumata sellest, millise otsuse poolt või vastu nad on Toompeal hääletanud.



NII PALJU KUI MINA oma pea kümnendi pikkuse ajakirjanikutöö põhjal mäletan, on parteilased kohalikel ja üleriigilistel avalikel esinemistel ikka rõhutanud vajadust otsida võimalusi rahva ja võimu lähendamiseks. Absoluutselt õige jutt, mis sest et kõlab kulunult!



Aga millised on teod? Kuidas aitab valijate ja poliitikute vahelist lõhet siluda Euroopa Parlamendi valimisteks kinniste valimisnimekirjade kehtestamine?



Ükskõik mis küljest otsust ka ei piidleks, ikka torkavad selle tagant silma parteide külmavereliste kalkulatsioonide sabad ja sarved. Eesmärk on üks: võimalikult palju ise kabinetivaikuses kindlaks määrata ja jätta valijatele minimaalselt mänguruumi. Sulaselge sigadus, ei midagi muud! Miks see peaks karistuseta jääma?



VÄHEMALT SAMA tülgastav on vaadata, kuidas valimiskampaaniaid korraldades inimesi mõtlemisvõimetuteks imbetsillideks narritakse. Vastasel juhul ei topiks näiteks Reformierakond üle päeva minu postkasti uut reklaamtrükist, millel seostatakse europarlamendi valimisi emapalga säilimise ja väikese maksukoormusega.



Kelleks te mind peate? Kuidas need asjad seotud on? Miks te ei räägi sellest, millised oleksid Brüsselis Kristiina Ojulandi esmased sihid ning kuidas ta kavatseb Eesti huve kaitsta? Miks külvate Euroopa Parlamendi valimisi omavalitsuste valimistega miksides segadust? Miks lasete mängureegleid dikteerida Keskerakonnal, kelle esimees ikka ja jälle oma käitumisega ka kõige vilunumatele humoristidele silmad ette teeb?



Seepärast mõistan neid, kes kavatsevad hääletada Indrek Tarandi poolt. Ehkki taktitunne pole alati olnud tema väljaütlemiste ja tegude tugevaim külg, on Tarand praegusel juhul ikkagi ainus üksikkandidaat, kelles peitub maailmavaatelises mõttes ohutu šanss siinsete parteide suur plaan segi paisata. Niisiis inimene, mitte part.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles