Mitu poliitikas ja õigusemõistmise valdkonnas arvamusliidrina tunnustatud inimest möönis eile pärast riigikogulase ja eksministri Villu Reiljani süüdi mõistva otsuse avalikustamist, et nad ei uskunud asjade seesugusesse käiku. Tõsi ta on: arvestades, et prokuratuur on lühikese perioodi vältel jäänud kaotajaks mitmes ohtralt jutuainet pakkunud kaasuses, tundunuks ka nüüd allajäämine iseenesestmõistetavana.
Et pistise küsimises süüdi mõistetud Reiljani kaitsjad on lubanud otsuse tingimata edasi kaevata, on vara teda maha kanda ja süüdi mõistetud kurjategijana kohelda. Nähtavasti on õigus neil, kelle hinnangul on riigiprokurör Triin Bergmanni esitatud süüdistuse näol tegu noateral kõikuva materjaliga, mille puhul pole vastandlikud järeldused võimatud. Niisiis on tark ära oodata järgmiste kohtuastmete otsus.
Samas ei saa eitada, et prokuratuurile oli see hädavajalik töövõit. Pärast seda, kui kaks kohtuastet on tõendite puudulikkusele viidates õigeks mõistnud 2007. aasta aprillimässu korraldamises süüdistatud mehed ning osa poliitikuid on leidnud võimalusi sarjata jõustruktuure inimeste alusetu jälitamise ja tagakiusamise eest, mõjunuks veel üks häbiväärne kaotus riigi usaldusväärsusele hävitavalt.
Mis puudutab Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ning Rahvaliidu vahel uue võimuliidu moodustamise asjus peetavaid läbirääkimisi, siis äsjasel kohtuotsusel on ka neile selge mõju. Ükskõik kui paljud asjasse puutuvad poliitikud ka ei rõhutaks, et Rahvaliidus on aset leidnud põlvkondade vahetus ja Reiljanil pole partei juhtimises rolli, on kohtuprotsessi tõttu kogu erakonnale külge jäänud palju plekke, mille mahapesemiseks kulub aastaid.
Niisiis riskivad reformierakondlased ja IRL-i esindajad sotse Stenbocki majast välja kupatades oma mainega nüüd märgatavalt enam kui paar päeva tagasi. Näotu lugu igal juhul.