Võhma pikaaegse koolijuhi ja matemaatikaõpetaja Tiiu Nõmme kodus on üks ruum ehitatud spetsiaalselt toataimede jaoks.
Tiiu Nõmme talveaia asukatel on lahedad kasvutingimused
6. märts 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Valgusküllane ruum lillede tarvis valmis 2009. aasta sügisel. Ma ei tea, kas nimetada seda talveaiaks või lihtsalt lilletoaks,» ütleb perenaine.
Niisugust eraldi ruumi tahtis Tiiu Nõmm oma sõnutsi sellepärast, et ta ei soovinud lilli maja kõikidele akendele. Sellises paigas on taimedel piisavalt ruumi ja päikesevalgust ning hästi tunnevad end ka need, mis vajavad hajutatud valgust, sest seinad ja põrand peegeldavad seda just parajal määral.
Suur hulk kingitud lilli
Samuti saab seal temperatuuri reguleerida ja põrandaküte on omaette boonus, mis meeldib enamikule taimedest.
«Taimi saab siin julgelt piserdada või pritsida, sest ruum on ehitatud niiskuskindlaks,» räägib Nõmm. «Üks tuttav, kui seda algul nägi, noomis mind, et see näeb välja nagu operatsioonituba. Kui aga lilled sisse said, siis nägi ta, et see kõik tuleb taimedele vaid kasuks. Tekitavad ju need kohutavalt rämpsu ning aeg-ajalt on vaja neid pesta. Niisugustes tingimustes on seda kõige lihtsam teha.»
Taimi on Tiiu Nõmme üsna suures majas rikkalikult. Et enamik neist on saadud kingitusena, ei tea perenaine kõiki neid sugukonna, perekonna ja liigi täpse nime järgi. «Ka kauplusest ostetud kaktusel pole ju sageli potile kirjutatud midagi muud kui kaktus,» nendib ta.
Igal juhul on teada, et talveaias kasvab sammas-, siug-, lame-, viigi-, näsa-, siil-, lüli-, helme- ja Jaapani kaktusi. Seal võib imetleda mitut sorti piimalilli, sidruni- ja laimipuud, kalamondiini, havisaba ja havortiat. Oma koha on leidnud orhideed, kummi- ja draakonipuud, bromeeliad, lõvimägede rohtliilia ning helksiine ehk majaõnn.
Strelitsia ehk paradiisilinnulille kohta lausub perenaine, et too on saanud hoiatuse: kui ta sellel aastal õitsema ei hakka, siis antakse ta ära või visatakse minema.
Taimed rõõmustasid
Tiiu Nõmm ütleb, et taimedele nende tarbeks rajatud koht meeldis: nad hakkasid seal kõik väga hästi edenema.
«Mullu tundsin lausa uhkust, kui puhkes õitsele üks paksuleheline sukulent, mille õige nime teadasaamine võttis aega, sest võrdlemine toataimede käsiraamatutes olevate piltide ja kirjeldustega ning otsimine internetiavarustest viisid minusuguse võhiku eksiteele,» meenutab ta.
Algul oli naine lehtede ja üldise väljanägemise järgi pakkunud, et tegu on turdlehe või kukeharjaga. Ta saatis siiski õitsva taime pildi Võhma aiandusseltsi Kanarbik esimehele Riho Terasele ja sai vastuseks, et lill on Echeveria, eesti keeles soomuslehik.
«Internetis Hansaplanti kodulehel nähtud soomuslehikuga ei osanud ma oma taime kokku viia, sest minu oma ei ole nii kompaktne, vaid ronib pikalt üle poti ääre ega ripu,» selgitab Nõmm.
Tema arvates võib niisugune erinevus tuleneda sellest, et tema pani oma taime kasvama kaktuse mulda, aga oleks pidanud panema kruusale, kus on õige veidi mulda. «Ilmselt jäi tal ka 10—15 kraadi juures oleku aeg liiga lühikeseks — jõulude ajal tuleb meil sinna tuppa kuusk ja seal askeldavad ringi lapselapsed, seetõttu ei saa seal vajalikku madalat temperatuuri hoida.»
Järgmisena üllatas Tiiu Nõmme oma õitega portulak-turdleht ehk ahvileivapuu. Ta oli küll kuulnud, et see võib õitseda, aga et puu on juba rohkem kui 15 aastat vana, polnud kellelgi enam lootust tema õisi näha.
«Seejärel ajas pika õievarre välja aaloe ja õisikus avanesid kollased kellukad. Tema on kindlasti üle kümne aasta vana — sain ta naabermajast, kus ta ei tahtnud korterisse hästi ära mahtuda. Võtsin ta rõõmuga vastu, sest olen lapsest saadik aaloe mahla põletushaavade raviks ja lahtistina kasutanud,» kõneleb Nõmm.
Võimas kalanhoe
Perenaise jutu järgi sai ka aastaid aknal tukkunud kalanhoe talveaias säärase kasvuhoo, et ta pidi ladva, mis kõrgele lae alla kasvas, ära lõikama. Ometi hakkas taim õitsema ja on seda teinud vahetpidamata seniajani.
«See peaks olema nüüdisajal kõige levinum liik Daigremonti kalanhoe, aga toalillede raamatus kirjeldatust on ta märksa võimsam, küllap suurepäraste tingimuste tõttu. Sain tema kui rahvameditsiinis tuntud taime omanikuks aastaid tagasi. Tema rahvapärased nimetused on elu taim, toaženšenn ja kodukirurg. Kui minu lapselapsed olid veel nii väikesed, et ei osanud nuusata, raviti selle kalanhoe mahlaga nende nohu. Ninna tilgutades pani see lapse aevastama ja nina sai tühjaks,» jutustab ta.
Tiiu Nõmmel on ka kaks säravpunaste õisikutega Blossfeldi kalanhoed. «Selleks et need igal aastal õitseksid, peab teadma, et tegu on lühipäevataimega, mis õitseb ainult siis, kui teda on enne kolme kuu vältel hoitud paigas, kus päevavalgust ei ole rohkem kui 8—10 tundi. Ülejäänud aja peab ta olema täielikus pimeduses. Piisab ka öisest tänavalaterna valguse peegeldusest, et ta õitsele ei puhkeks. Sama lugu on meile kõigile tuntud kauni piimalille ehk jõulutähega.»
Kõik käib plaani järgi
17. veebruaril korraldas aiandusselts Kanarbik Võhmas teabepäeva, kuhu kutsus lektoriks Eesti dendroloogia seltsi presidendi Aino Aaspõllu. Tollel oli oma aiast ühes võetud rikkalik valik haruldaste okaspuude oksi. Iga huviline sai neid koju kaasa, et neist puid ja põõsaid kasvatada.
Nüüd üritab ka Tiiu Nõmm okstele juuri alla meelitada. Selleks on ta need asetanud kasti õhurikkasse pinnasesse. Anum on kaetud kilega, et hoida kinni niiskust, mida perenaine tulevastele taimedele tihedalt piserdades annab.
Kõik istutamised ja külvid on Nõmm oma sõnutsi teinud Thuni külvikalendri järgi. Seetõttu oskab ta öelda, et tema tänavune aia-aasta algas 19. veebruaril, juurepäeval, okaspuuistikute kasvama panemisega. 20. veebruaril, lehepäeval, said keldrist välja fuksiad, pelargoonid ja tuttliiliad ning külvatud lõvilõuad, pegooniad, petuuniad, porru ja viltleht. 25. veebruaril, viljapäeval, pani ta idanema tomati ja paprika.
«Märtsis külvan veel lilli ja toon keldrist välja kõik lillejuurikad. Külvan ka arbuusi ja kasvuhoonekurgi. Poolest veebruarist poole aprillini on lilletuba taimede päralt, sel ajal sinna külalisi ei kutsuta,» räägib Nõmm.
Märtsi soojadel päevadel asub aednik õunapuudelt vesivõsusid lõikama ja 26. märtsil külvab kasvuhoonesse redise. Aprillis toob ta varase kartuli kasvuhoonesse idanema, et jaanipäeval saaks oma aiast värskeid kartuleid.
«Kõik mu tööd ja tegemised on ette teada — olen aastate viisi teinud külvikalendrisse märkmeid, millal mida külvasin, istutasin ja lõikasin,» ütleb Tiiu Nõmm rahulolevalt.