Põllumajandusminister: piima pritsijad ei saavutanud midagi

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käremeelsed Kesk-Euroopa piimatootjad panid mullu suvel protesti märgiks Brüsselis piimajõed tänavasillutisele voolama. Eesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on rahul, et siinsed põllupidajad on oma õigusi nõudes jäänud hea maitse piiridesse.
Käremeelsed Kesk-Euroopa piimatootjad panid mullu suvel protesti märgiks Brüsselis piimajõed tänavasillutisele voolama. Eesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on rahul, et siinsed põllupidajad on oma õigusi nõudes jäänud hea maitse piiridesse. Foto: Francois Lenoir (Reuters)

Ülemöödunud nädalal kubisesid teleuudised Brüsselist saabunud piltidest, kus rõõmust õhevil Euroopa poliitikud üksteist triljonieurose kokkuleppe sõlmimise eest kiitsid.

Vähe sellest, et jutt käis keskmisele palgasaajale hoomamatutest summadest, asjaomased kommentaarid kubisesid ka keerulistest fiskaalpoliitilistest terminitest nagu «netopositsioon», «finantsraamistik» ja «ühtekuuluvusvahendid». Sestap pole midagi imestamisväärset, kui lõviosa inimestest otsuse tegelikku tähendust ei tabanud.

Põllumajandusminister Helir­-Valdor Seeder, kui oluline sündmus on teie arvates Euroopa Liidu uue eelarve kokkuleppimine?

Kahtlemata oluline, sest otsus puudutab 500 miljonit elanikku ja 27 liikmesriiki. Pealegi kehtib finantsperspektiiv tervelt seitse aastat, mis on pikem periood kui nõukogudeaegne viisaastak.

Seitse aastat on inimese, aga ka ettevõtte ja riigi elus väga pikk aeg ning kui selle kohta ühel päeval sihid seatakse, on see vaieldamatult tähtis sündmus. Ajalugu on näidanud, et Euroopa Liidu eelarvestrateegias perioodi vältel põhimõttelisi muudatusi ei tehta. Tõsi on ka see, et kõnealused summad on väga suured isegi Euroopa majanduse juhtriikide mõistes, rääkimata pisikesest Eestist.

Aga medalil on teinegi külg. Seda suurt raha ja pikka perioodi ei tasu üle tähtsustada, sest tegelikult pole meil ühist poliitikat ja rahajagamist nii palju, kui viimase aja mulje põhjal võiks arvata. Euroopa Liidu ühine eelarve, mille kohta kokkulepe saavutati, on vaid üks protsent Euroopa sisemajanduse kogutoodangust. Ülejäänud 99 protsenti kasutatakse puhtalt liikmesriikide siseselt.

Seega on ühiselt kokkukogutud raha osa kogu piirkonnas loodud väärtusest väga väike.

Aga ikkagi: kui soodsaks te äsjast lepet Eestile peate? Mitu valitsuse liiget eesotsas peaminister Andrus Ansipiga on jätnud mulje, justkui ujuks me edaspidi või sees.

Lepe on soodne küll. Seda on tunnistanud — vähemalt põllumajanduse valdkonnas — ka opositsioonipoliitikud. Meile anti ühtekuuluvusfondides erisus ehk saame sealt rohkem toetusi kui enamik teisi liikmesriike.

Loodi ka eraldiseisev transpordirahastu. Tõsi, see sai väiksem, kui me algul lootsime, aga arvestades, et selle sünd oli vahepeal sootuks kahtluse all, on tegu ikkagi võiduga. Nüüd tuleb meil transpordirahastu piires hakata projektipõhiselt konkureerima Rail Balticu teostumise nimel. Olen kindel, et see saab teoks, kui Balti riigid omavahel kokku lepivad.

Kui rääkida kitsamalt põllumajandusest, siis euroliidu eelarve kontekstis on rõhutatud, et Balti riikide põllumeeste ebavõrdne kohtlemine teistega võrreldes väheneb märgatavalt. Miks me ei räägi päris võrdsest kohtlemisest?

Kõigepealt tahan ma märkida, et lõplikke otsuseid ei ole veel tehtud. Ülemkogu pani paika järgmise seitsme aasta selgroo, aga üht-teist võib siin muutuda, sest eelarvele peavad heakskiidu andma Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu. Lõpuks tuleb Euroopa Komisjonil kõik see õigusaktideks vormistada.

Mis puudutab ebavõrdset kohtlemist Euroopas, siis see on üks lõputu teema. Ida-Euroopa liikmesmaadel ei ole tõepoolest võrdset otsetoetuste taset vanade liikmesmaadega võrreldes. Aga see on üldine ja ebatäpne väide. Euroopas on tervelt viis otsetoetuste maksmise süsteemi. Ei ole nii, et oleme meie ja ülejäänud. On hoopis nii, et ülejäänud jagunevad nelja süsteemi vahel. Kusjuures nende nelja süsteemi sees saavad põllumehed regionaalselt erisuguseid toetusi.

Tulin just Brüsselist nõupidamiselt, mille põhiteema oligi see, kuidas regionaalselt ühtlustada põllumeeste toetusi. Nii et ka Hispaanias, Saksamaal ja Rootsis saavad põllumehed piirkondlikest eripäradest tulenevalt erinevaid toetusi. Ja oluliselt erinevaid!

Hispaaniale makstavate toetuste tase on küll kõrgem kui Eestil, sellegipoolest võib sealt leida tootjaid, kelle toetuste tase on madalam kui mõne Eesti tootja tase. Diferentseeritus on väga suur. See on välja kujunenud ajalooliselt läbi poliitiliste kompromisside ning seda pole võimalik ajalehes kahe lausega lahti seletada.

Kuidas te suhtute toetustesse, mis lähevad hektari- või loomapõhiselt otse põllumehele ning mille kasutamine on igaühe enda otsustada?

Need on üks suur konnasilm. Otsetoetused pole peamised ebavõrdsuse loomise allikad mitte ainult riikide vahel, vaid ka tootjate vahel kõikide riikide sees. Nende osa peab vähenema. Kahjuks on selle süsteemi reformimine väga pikk protsess, mis neelab kardetavasti aastakümneid.

Peame tunduvalt rohkem keskenduma maaelu arengukava toetustele, kuhu kuuluvad põllumajandusinvesteeringute, sordiaretuse, tõuaretuse, innovatsiooni ja teiste maaettevõtluse valdkondade toetused.

Kas teiste riikide poliitikud jagavad seda vaadet?

Omavahelistes vestlustes jagavad, aga hääletustel ei ole nad alati valmis kätt tõstma, sest enamikule netomaksjatele ehk jõukatele riikidele, kes panustavad Euroopa Liitu rohkem, kui sealt tagasi saavad, tuleb suurem osa rahast tagasi just põllumajanduse kaudu. Seetõttu ei ole nad veel kompromissideks valmis. Neil on kodus väga raske selgitada, et käisime Brüsselis ja leppisime kokku, et meie põllumehed hakkavad edaspidi saama oluliselt vähem.

Meil jällegi tuleb endale teadvustada, et see raha, mille võrdset laialijaotamist me nõuame, on kokku kogutud eeskätt ikka sakslaste, prantslaste, rootslaste, taanlaste ja teiste rikkamate riikide maksumaksjate taskutest. Piltlikult öeldes jagame meie siin nende summasid, olles omalt poolt juurde pannud tillukese taskuraha.

Kui palju teie meelest mõjutavad Euroopa poliitikute otsuseid kõikvõimalikud avalikud protestiaktsioonid, millega põllumajandustootjad on viimastel kuudel silma paistnud?

Ma väidan, et otsused sündisid ikkagi kabinettides rahumeelsetel läbirääkimistel. Need, kes Brüsselis piima pritsisid, ei saavutanud oma eesmärki.

Kas sellest võib välja lugeda, et te ei pea õigeks põhupallide süütamist ja vanade traktoritega Brüsseli tänavatel ringikolistamist?

Ma pean mõistlikuks tasakaalukaid aktsioone, mis on korraldatud poliitikutega käsikäes. Baltimaade põllumeeste tegutsemine on eeskujulik näide: nad jäid igati hea maitse piiridesse, ei muutunud agressiivseks ega kukkunud toitu või sõnnikut loopima.

Aga rehepapilikult lähenedes võib öelda küll, et meil läks hästi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles