Ma pole kunagi mõistnud neid, kes vabariigi aastapäeval peetavat presidendi vastuvõttu mõnuga mõnitavad. Olgugi et pingutatult glamuurne peovorm kuulub pigem vanade kuningriikide, mitte noorte demokraatiate kombestikku, on sellest kahe kümnendiga kujunenud ikkagi Eesti oma asi. Midagi, mis aitab riigi sünnipäeva tähtsustada.
Minu jaoks pole olnud midagi ekstraimelikku selles, et seltskonnaajakirjandus pikal vaibal käinud daamide kleidid moegurmaanidele hekseldada annab. Korralik pidupäev peabki põhinema meelelahutusel. Pealegi on inimeste huvid väga erinevad — kümmelgu pealegi ühed riigipea kõne nüanssides ning teised kleidisabades ja dekolteedes.
Ometi tabasin tänavuse vastuvõtu ülipikaks veninud kätlemistseremooniat vaadates end ilmselgelt ebamugavustundelt. Kuidagi imelik ja piinlik hakkas. Olgem ausad, objektiivselt võttes on tegemist võrdlemisi pentsiku kombega. Mida see annab kutsututele? Mida televaatajatele? Kellele seda õigupoolest vaja on?
Ehk tõesti võiks presidendi vastuvõtu puhul piirduda kõne, kontserdi ning mõnusalt vabas vormis korraldatud banketi ja tantsuõhtuga. Nii paistaks sünnipäeva mõte pitsivahust paremini välja.