Vaikse vaoshoituse taga peitub kirg

Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja saab presidendilt Valgetähe teenetemärgi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Anzori Barkalaja, kas te luuletades kuulete vahel oma vaimukõrvas muusikat kaasa kõlamas?

Mul ei ole sõnade ja muusika üheaegse vaimukõrvas kuulmise oskust välja arendatud. Olen ju kunstiloome vallas lihtsalt asjaarmastaja. Enamasti jooksevad muusika ja sõnamuster teineteisest lahus. Sellepärast mulle meeldibki kõige paremas mõttes professionaalidega ühes ruumis toimetada, siis hakkab enesele ka üht-teist külge.

Millised emotsioonid teil endal «Peidus poolt» kuulates tekivad?

Mulle tundub plaat igal juhul väga emotsionaalne, lausa kirglik. Vaikne vaoshoitus on siin õige petlik.

Ei saa öelda, et plaadi leitmotiiv oleks igatsus või nukrus. Igal lool on omad emotsioonid ja mõni neist on päris terav. Lisaks seostub mul nii mõnegi looga paiga- ja olukorramälu, mis lisab veelgi laengut.

Vaikse vaoshoituse petlik mulje tekib meie praeguse elu- ja mõttekeskkonna lärmakuse tõttu. Kurdistunud olekus on ju veidi keeruline pool-, neljandik- ja kaheksandiktoonidele häälestuda. Aga loomulikult tulevad kuulajate puhul veel stiililised maitsed ja harjumused ning muu seesugune mängu.

Kui põhjalikult te materjali paika panite?

Robil (Robert Jürjendal — toimetus) laagerdusid mõned helimustrid üsna pikka aega, minul jällegi olid mõned tekstid järelküpsemises. Palju sündis aga siis, kui kohapeal kokku saime.

Koos olles tundus kõik kuidagi väga kergelt tulevat. Samal ajal oli kõrgmäestikus viibimise tunne — selline õhuline, hõre ning kergelt söövitav üheaegselt. Aines korrastus nagu iseenesest. Hiljem üksinda sama meeleseisundit püüdes oli tunne, nagu oleks tiibu kärbitud.

Ma olen harva kohanud inimesi, kellega ühisväljas olles selline efekt on tekkinud.