Eesti 20 aasta pärast — kas rahvastik jääb püsima?

Maakonnalehed «Virumaa Teataja», «Sakala», «Järva Teataja» ja «Valgamaalane» ilmutavad lähiajal lugudesarja sellest, milline võib välja näha meie elu 20 aasta pärast. Tänases loos arutlevad visionäärid selle üle, kui palju meid olema saab, sest sellest sõltub suuresti kõik muu. Kui riigi seisukohast on ehk oluline üldine rahvaarv, siis maakondade ja külade vaatenurgast on sama tähtis kohapealse elanikkonna muutus. Ehk teisisõnu — kas eesti rahvas jääb püsima või kuhu ta koondub?

Prognoos: Harjumaa kasvab, ülejäänud kahanevad

ANDRES PULVER

Osaühingu Geomedia koostatud rahvastikuprognoosi kohaselt on Eesti suurimad mured elanikkonna vananemine ja tööealise rahvastiku vähenemine.

Kõige valusamalt peaks elanikkonna vananemine prognoosi järgi tabama Lääne-, Saare- ja Ida-Virumaad, kõige kergemini pääsevad Harju-, Rap­la- ja Lääne-Virumaa. Väga nukker ei ole aastaks 2030 seis veel Järva- ning Pärnumaal.

Maakonnakeskustest kaugemal paiknevad ääremaalised ja ääremaastumise riskiga omavalitsused kaotavad elanikke kõigis maakondades. Pärnu- ja Tartumaa ääremaalistes valdades võib elanike arv 2030. aastaks väheneda isegi poole võrra, Lääne-Virumaa ääremaal aga keskmiselt 27 protsenti. Ülejäänud maakondade ääremaalistes omavalitsustes jääb rahvastiku vähenemine nende äärmuste vahele.

Enamiku maakondade ääremaastumise riskiga omavalitsustes kahaneb rahvaarv 30—35 protsenti, teistest paremas seisus on selles rühmas Ida-Virumaa (—10 protsenti) ja Harjumaa (—15 protsenti).

Keskusega nõrgalt seotud külade rühmadega valdades näeb prognoos Tartumaal ette isegi 15-protsendilist elanikkonna kasvu, Läänemaal jääb selliste valdade elanike arv praegusele tasemele ja Harjumaal langeb õige pisut. Ülejäänud maakondades väheneb elanikkond sellistes omavalitsustes 13—25 protsenti.

Mitteääremaalistest omavalitsustest kasvab aastaks 2030 Harjumaal elanike arv 12, Raplamaal viis ja Pärnumaal kolm protsenti. Ülejäänud maakondades on elanikkonna vähenemine mitteääremaalistes omavalitsustes kuni kümnendik.

Kokkuvõtteks peaks Harjumaal olema elanikkond 2030. aastal praegusega võrreldes enam kui kümnendiku võrra kasvanud, ülejäänud maakondades aga vähenenud.

Uuringut esitlenud Geomedia juhi Rivo Noorkõivu sõnul võib maakonnad elanikkonna vähenemise järgi jagada kolme rühma: Tartu-, Pärnu- ja Raplamaa, kus see näitaja jääb viie protsendi lähistele, Saaremaa ja Lääne-Virumaa, kus elab eeldatavalt 15—17 protsenti inimesi vähem kui praegu, ning ülejäänud, kus kahanemine on üle 20 protsendi.

Kõige rohkem peaks 17 aastaga elanikke kaotama Ida-Virumaa — umbes 27 protsenti.

Noorkõiv ütles, et kindlasti tuleks saadud tulemustesse suhtuda suure ettevaatusega. «Aga selge on see, et omavalitsusjuhtidel tuleb senisest mugavustsoonist välja astuda ning mõelda, kuidas väheneva ja vananeva elanikkonnaga toime tulla,» sõnas ta.

Rahvastik väheneb! Ja mis sellest?

MIHKEL SERVINSKI,
statistikaameti peaanalüütik

Taasiseseisvunud Eesti esimene rahvaloendus oli aastal 2000. Rahvast loendati siis 31. märtsi seisuga. Järgmine rahvaloendus tehti sisuliselt aastal 2012, kui rahvas loeti kokku 2011. aasta 31. detsembri seisuga.

Nõukogude Liidu aegne viimane rahvaloendus oli 1989. aastal, loendusmomendiks 12. jaanuar.

1989. aasta rahvaloenduse ajal elas Eestis 1 565 662 alalist elanikku, 2000. aasta loenduse ajal 1 370 052 alalist elanikku ning 2011. aasta loenduse ajal 1 294 455 alalist elanikku. Seega oli Eestis 2011. aasta lõpul peaaegu viiendiku võrra vähem alalisi elanikke kui 1989. aasta rahvaloenduse ajal.

Rahvaarvu vähenemisest andis negatiivne loomulik iive — surmade arv ületas elussündide arvu — veidi üle ühe neljandiku ning negatiivne rändesaldo — väljarändajaid oli rohkem kui sisserändajaid — veidi alla kolme neljandiku. Tuleb muidugi öelda, et osa negatiivsest rändesaldost oli tingitud Nõukogude Liidu armee lahkumisest ja seega sisuliselt positiivne muutus.

Rahvaarv on taasiseseisvunud Eestis vähenenud igal aastal. Loomulik iive oli 35 inimese võrra plussis ainult 2010. aastal.

Mis saab edasi? Statistikaamet on avaldanud ka esialgse elanike arvu 1. jaanuaril 2013. Eestis elas sellel kuupäeval arvestuslikult 1 286 540 alalist elanikku ehk siis aastal 2012 jätkus Eesti alalise elanikkonna vähenemine.

Rahvastikuprognoosid näitavad elanike arvu pidevat vähenemist ka järgmise poole sajandi jooksul. ÜRO rahvastiku divisjoni, Eurostati ja statistikaameti prognoosid annavad küll veidi erinevaid tulemusi — näiteks pakub statistikaameti optimistlikum prognoos Eesti elanike arvuks 2050. aastal 1 250 110 inimest —, kuid selles, et Eesti elanike arv väheneb, on prognoosijad üksmeelsed.

On üsna kindel, et kui prognoosidesse tehakse 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi arvestav korrektsioon, muutuvad need pessimistlikumaks.

Loodetavasti ei tule rahvastikuteadlaste tehtavad prognoosid rahvaarvu kohta nii pessimistlikud, kui läinud aasta 26. mai «Arteris» pakkus suurinvestor Joakim Helenius: «Tõenäoliselt langeb 2050. aastaks Eesti elanike arv 800 000 — 900 000 peale, ja see on üsna vana elanikkond.» Rahvastiku vananemise osas on väga vähe lootust, et Joakim Helenius eksib. Mina nii optimistlik ei ole, aga ehk eksib suurinvestor rahvaarvu prognoosides ja Eesti elanike arv miljonist allapoole ei lange. Selles mingi lootus püsib.

Rahvaarv ja selle muutumine on üks paljudest rahvastiku arengut iseloomustavatest näitajatest. Kindlasti on see tähtis näitaja, aga rahvastiku arengu mõistmiseks ja arengute edasiseks prognoosimiseks on vajalikum vaadelda rahvastiku struktuurseid muutusi ning muutusi rahvastiku käitumises.

Näiteks on ülitähtis jälgida rahvastiku soolis-vanuselise struktuuri muutumist. Üliolulised on samuti naiste ja meeste hinnangud pereväärtustele, lastele. Väga vajalikke näitajaid on teisigi, aga vähemalt sama tähtis, sisuliselt isegi tähtsam kui rahvastikus toimuvaid protsesse kirjeldada on aru saada, kuidas need mõjutavad meie igapäevaelu. Ja kui need mõjud meid ei rahulda, kas siis saame ja tahame mingil moel protsesse mõjutada.

Rahvaarv on populaarseim rahvastiku arengu näitaja. Milliseid probleeme toob kaasa selle vähenemine?

Jagaksin need kolmeks: oht eesti rahvuskultuuri säilimisele ning majandusarengu ja sotsiaalse taristu jätkusuutlikkuse probleemid.

Raamatus «Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust» kirjutab Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: «Riigil, rahval ega ka selle rahva loodud kultuuril ei ole aga mõtet, kui rahvaarv, riigikeele kõnelejate arv, seda maad oma koduks pidavate inimeste arv jääb ülemäära väikeseks. Rahvuse kultuurrahvana püsimajäämise kriitilist piiri ei tea tänapäeval keegi, kuid rahvuskultuuri järjepidevus tähendab, et selle rahva keel peab võimaldama paljude teaduste arendamist, toimivat kõrgharidussüsteemi, rikast omakeelset kirjandust ja etenduskunsti. See tähendab, et pädevaid inimesi peab jätkuma ametnike ja diplomaatide, teadlaste ja ärimeeste, sõjameeste ja loovisiksuste ametisse. Ja kõik need inimesed peavad tundma end seotud selle maaga, pidama nimelt seda ja ainult seda maad oma koduks. Kogemuste järgi on selleks vajalik rahvaarv tänapäeval üsna lähedal miljoni piirile, kuigi on ka väiksemaid rahvusriike.»

Eespool toodud andmed näitavad, et Eesti alaliste elanike arv läheneb miljonile. Aga eestlasi elas Eestis 2011. aasta rahvaloenduse andmetel alla miljoni — 902 547 inimest! Alla miljoni elas eestlasi Eestis ka 1989. aasta rahvaloenduse ajal.

Nii nagu kogu Eesti rahvaarv väheneb, väheneb ka Eestis elavate eestlaste arv. 1989. aastaga võrreldes elas Eestis eestlasi 2011. aasta lõpul 6,3 protsenti vähem.

Praegu pole kindlasti mingit põhjust eesti rahvuskultuurile kriipsu peale tõmbama hakata, aga rahvastiku arengut puudutavaid otsuseid vastu võttes tuleb jälgida, kuidas need mõjutavad rahvuskultuuri säilimist ja arengut. Kõige suurem oht rahvuskultuuri säilimisele on see, kui loobume Eesti põhiseadusesse kirjutatud riigi eesmärgist oma kultuuri säilitada.

Väikese liialdusega võib öelda, et praeguse majandusarengu suur eesmärk on kasvamine ning globaalses mastaabis mõjutab seda üsna tugevasti elanike arv. Rahvaarvu kahanemine mõjutab tarbimist kahanemise suunas. Rahvaarvu kahanemisega kaasnev töötegijate arvu vähenemine võib hakata takistama ettevõtete arenemist. Elanike arvu kahanemisest tingitud negatiivsed mõjud on paljuski neutraliseeritavad, aga see eeldab mõtlemise ja ülesandepüstituse muutmist.

Kui rahvastik on kahanenud paarkümmend aastat ja prognoosid näitavad kahanemise jätkumist, siis on ehk mõistlik loobuda unistamast imevahendist, mis paneks rahvaarvu kasvama, ning hakata otsima meetodeid, kuidas rahvaarvu kahanedes toime tulla. Sellega ei taha ma sugugi üles kutsuda loobuma tegevustest, mis suurendavad sündide arvu, vähendavad õnnetussurmasid ning loovad tingimusi, et Eestis oleks hea elada ja et siit jäädavalt väljarändajaid oleks vähem.

Küsimused sotsiaalse taristu jätkusuutlikkuse kohta on igati põhjendatud. Olen üsna veendunud, et rahvastiku vananemisest tingitud probleemid on küll suured, aga siiski veidi ülehinnatud. Ja nagu majanduses, on ka sotsiaalse taristu jätkusuutlikkuse puhul esimene ülesanne endale selgeks teha, mida muutused endaga sisuliselt kaasa toovad ja kuidas nendega kohaneda.

Kahjuks ei jõudnud selleni, et arutleda, mida rahvastiku arengus saaks muuta ja kas üldse tuleks üritada midagi muuta. Igaühel on ju võimalus ise sel teemal edasi mõelda, eriti kui arvesse võtta, et peatselt avaldatakse uus osa 2011. aasta rahvaloenduse andmeid.

Teadlase sõnul vabaturuga rikkaks ei saa

ANDRES PULVER

Rahvastik vananeb ja kahaneb. Pensioniea tõus on paratamatu. Rahvastikuteadlane Garri Raagmaa leiab, et riik peab jõulisemalt sekkuma ning lõpetama ruumiga mängimise.

Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsendi Garri Raagmaa sõnul on Ida-Euroopas protsessid ühesugused. «Meid võeti hästi kiiresti suurde rikkasse klubisse ja tehti piirid lahti,» ütles Raagmaa.

Samas ei olnud objektiivselt võimalik siinset elatustaset rikaste riikidega samale järjele tõsta. Soome on paar tundi laevaga sõita, aga palk on seal kolm või viis korda kõrgem ja pole midagi teha, et tõmme sinna on väga tugev.

«Soomest mindi pärast sõda Rootsi. Ei ole siin ilmas midagi uut — inimesed lähevad sinna, kus on parem,» lausus teadlane.

Ühiskonna seisukohalt on küsimärgi all aga jätkusuutlikkus, sest lahkuvad valdavalt noored. Läänemaailmas on tüüpiline, et noored lähevad linna, siis kolavad välismaal, naasevad kodumaale, soetavad pere, saavad lapsed, kolivad kesklinnast eeslinna ja vanas põlves kodukanti tagasi.

Inimesed hindavad Raagmaa sõnul kodu valides ennekõike karjäärivõimalusi ja elukeskkonna kvaliteeti. Kui elukeskkond on meeldiv ja töö pakub rahuldust, siis kodust ära ei kolita. Probleemid ühe või teisega tähendavad rändeotsust.

See sõltub suurel määral ka east: noored on enamasti keskendunud karjäärile ja keskkonnast eriti ei hooli, lastega peredele on tähtsad mõlemad ning eakamad inimesed väärtustavad juba selgelt enam elukeskkonna kvaliteeti.

«Mina julgen väita, et poliitika, mida meil on kakskümmend aastat aetud, et ole andnud parimat võimalikku tulemust. On olnud usk, et turg reguleerib kõike, aga tegelikult see nii ikka ei ole. Maailmas pole ühtegi riiki, mis oleks saanud rikkaks puhtalt vabaturuga,» kõneles Garri Raagmaa.

Tema hinnangul pole Eestis korralikku regionaalset pilti. «Kui suur ettevõte investeerib masinatesse ja laseb inimesed lahti, siis mida nood peale hakkavad? Sellele meil ei mõelda.»

Kui Saksamaal Ruhri piirkonnas algas kaevandustest töötajate koondamine, viidi sinna ülikoolid ja asutati uurimisinstituudid — ikka selleks, et tõsta selles kandis inimeste teadmiste taset. Sellega loodi võimalus teadusmahukate töökohtade tekkimiseks. Kompleksse programmi ja kindlate meetmete abiga on rändeprotsessi isegi teistpidi pööratud, näiteks Kirde-Inglismaal Newcastle’i kandis.

Põllumajandussektoris kadus 20 aastaga 87 protsenti töökohtadest, aga midagi märkimisväärset asemele ei tulnud. Paratamatult pidi osa inimesi ära kolima ja läksid just noored.

Lätis ja Leedus on olukord veel hullem kui Eestis: hinnanguliselt üle poole miljoni lätlase ja sama palju leedulasi on pärast riigi taasiseseisvumist oma kodumaalt lahkunud, Eestis on see kadu märksa väiksem.

Oma põhjus on Raagmaa ütlemist mööda selles, et Eestis tehti šokiteraapia kohe üheksakümnendate algul ära, Lätis ja Leedus jäid reformid aga venima ning vana ebaefektiivne põllumajandus püüti kuidagimoodi uude ühiskonda sobitada.

Mida siis ikkagi Eestis ette võtta? «Omavalitsused peavad ühinema,» sõnas Garri Raagmaa. Buumiaastatel käitusid omavalitsused täiesti arutult, unustades omavahelise koostöö sootuks. Kõik kukkusid korraga koolimaju korda tegema, ujulaid ja spordikeskusi ehitama, arvestamata asjaolu, et tulevikus ei pruugi neil piisavalt kasutajaid olla.

1990. aastate teise poole madala sündimuse mõju on jõudnud põhikooli, kümmekonna aasta pärast hakkavad sündima üheksakümnendate laste lapsed — noort verd tuleb peale vähe.

Bioenergeetika arenedes saaks Raagmaa hinnangul maapiirkondadesse luua laias laastus 10 000 töökohta. See tähendab katlamajade üleviimist hakkpuidule. Tehnoloogia areneb kiiresti. Kui veel mõni aeg tagasi tasus ehitada vaid väga suuri koostootmisjaamu, siis praegu muutuvad tasuvaks juba tunduvalt väiksemad jaamad. Sellega luuakse nõudlust lihtsate töökohtade järele. Energia hind kasvab niikuinii.

«Vananemises nähakse ainult suurt ohtu, ehkki see päris nii ka ei ole,» ütles Raagmaa. Euroopas on 2060. aastaks enam kui 65-aastasi umbes 55 miljonit ja Eestis umbes 100 000 praegusest rohkem. Need inimesed tuleb tööle panna ja pensioniea tõus on paratamatu.

Spaamajandus on Eestis arenenud ja areneb veel hoolega ning tähendab uusi töökohti. Arvestada tuleb ka sellega, et üle 70-aastastest on 40 protsenti rohkem või vähem dementsed ja vajavad abi.

Põhjamaadest on juba uuritud, kas oleks võimalik selliseid inimesi Eestisse hooldusele tuua. «Tean mitut hotelli, mis on ümber orienteerunud ja võtnud suuna hooldustegevusele,» rääkis Raagmaa ja lisas, et see valdkond võimaldaks samuti maapiirkondadesse töökohti luua.

Raudteeliiklus peab arenema, et oleks võimalik kiiresti ja mugavalt tööle pääseda. Kuni saja kilomeetri kaugusel võib tööl käia eeldusel, et ühendus on hea. Istud rongi, lööd arvuti lahti ja saad tööd teha. Ning jõuad kiiresti kohale.

Linnavööd on Eestis tekkinud ka väiksemate linnade, näiteks Rakvere, Haapsalu ja Kuressaare ümber. Ja eeslinnastumine jätkub kindlasti.

Autostumine ja suurenenud virtuaalne mobiilsus avaldavad suurkeskustest kaugemal asuvatele küladele kahetist mõju. Ühelt poolt tähendab autostumine seda, et nõudlus ühistranspordi järele väheneb veelgi ja need, kes autoga sõita ei saa — lapsed, eakad ja puudega inimesed —, on veelgi vähem mobiilsed.

Teisalt on tööstusasulate ja suurkülade tööturg märksa suurem, üldjuhul maakondlik. See lubab ettevõtetel teha paindlikumaid paigutusotsuseid: näiteks rajada ettevõte suurkülla, kus parasjagu on lihttöö tegijaid ning kuhu tehnikud, ametnikud ja juhid saavad käia linnast, kus nende valik on suurem.

Paarikümne aasta pärast on maapiirkondades hoopis teistsugune elanikkond. Jõukamad inimesed kolivad linnast maale. Raagmaa jutu järgi on tähtis, et väiksemad linnad, nagu Rakvere, Võru ja Viljandi, suudaksid areneda ning neile inimestele töökohti pakkuda.

«Halduskorraldus käriseb praegu igast nurgast ning karta on, et vallad hakkavad pankrotti minema,» lausus Raagmaa. 50 aastat tagasi saadi ENSV-s aru, et rajooni- või maakonnapõhine haldusjaotus on see, mis toimib, ning elu juhitigi maakondlikult.

Kohalikku tasandit ei tohi muidugi päris ära unustada, näiteks sotsiaal- või kultuurivaldkonda tuleb organiseerida kohapeal, aga majanduse või hariduse juhtimiseks valla mastaapidest ei piisa. Haridus on loomult pigem riiklik süsteem.

Omavalitsuste isevoolu liitumine ei vii kuhugi, pilti on vaja vaadata suuremalt. Ruumiga ei saa Raagmaa sõnul mängida, aga meil on mängitud, näiteks Loksa vald ühines Kuu­salu vallaga, aga Loksa linn jäi kõrvale. Võhma oleks pidanud liituma Kõo ja Kabalaga. Nüüd on nii, et Võhma külje all on mitu küla, kust lapsed käivad koolis Võhmas, kogu igapäevaelu on seotud Võhmaga, aga vallamaja on 40 kilomeetri kaugusel Türil. «Ei ole ju loogiline. Järgmine jama on Viljandi linna ümber, kus tekib hiigelvald, linn jääb eraldi ja tilluke Kõpu jääb samuti omaette,» rääkis ta.

10—20 aasta pärast tuleb Garri Raagmaa arvates suurem maalemineku laine. See eeldab aga inimlikku keskkonda. Kõige suurema löögi all on Lõuna-Eesti, kus inimeste hulk, mis on vajalik teenuste tagamiseks, võib jääda alla kriitilise piiri.