Majanduskasvu peavad tunnetama kõik inimesed

Jüri Ratas
, riigikogu aseesimees (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Ratas
Jüri Ratas Foto: Laura Oks / Postimees

KOGU Euroopat, sealhulgas Eestit rängalt tabanud majanduskriisi haripunktist on möödas üle kolme aasta ning nüüd on Eesti majandus selgelt tõusuteel. Samas ei ole majanduskasv jõudnud kõigi Eesti inimesteni ja kiire hinnatõusu tagajärjel on paljude elukvaliteet hoopis langenud. Seetõttu on viimane aeg kriitilise pilguga üle vaadata mitu kriisiaastatel pooleli jäänud reformi ning ajutist kärbet.

Kõige aktuaalsem on praegu tulumaksuvaba miinimumi küsimus. See pidi valitsuserakondade 2007. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt tõusma 2011. aastaks 3000 kroonini ehk 192 euroni.

Reaalselt ei ole ükski Andrus Ansipi juhitud valitsus maksuvaba tulu alates 2008. aastast tõstnud ja praegu on see määr endiselt ainult 2250 krooni ehk 144 eurot. Kuna viimane tõus leidis aset väga ammu, siis on kõik parlamendierakonnad nõus, et maksuvaba määr peab kerkima. Summade ja ajakava suhtes aga konkreetset kokkulepet pole.

MINU ETTEPANEK on tõsta tulumaksuvaba miinimum järk-järgult alampalgani (praegu 320 eurot) ning leppida kokku, et edaspidi tõusevad need alati koos ja ühepalju.

Riigil on kohatu maksustada tulumaksuga inimesi, kelle sissetulek on niivõrd väike, et võimaldab vaevu äraelamist. Sellelaadse selge süsteemi sisseviimise korral kaob ära ka valimiskampaaniaaegne üksteise võidu suurte lubaduste jagamine, millest hiljem niikuinii kinni pidada ei suudeta. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest alampalgani võidavad võrdselt kõik tööinimesed ja tulumaksu maksvad pensionärid.

Ühtlasi tuleb kindlasti taastada pensionide ja puuetega inimeste toetuste tasuta kojukanne, mis 2009. aastal lõpetati. Meie eesmärk on parandada eakate ja puuetega inimeste toimetulekut. Need inimesed peavad praegu ette võtma kohati väga vaevarikka teekonna lähima pangaautomaadi juurde või maksma ausalt väljateenitud pensioni kojukande eest. Seetõttu esitas riigikogu Keskerakonna fraktsioon jaanuarikuu lõpul sellesisulise eelnõu ning loodab kõigi parlamendierakondade toetusele.

Elavalt arutletakse haldusreformi vajalikkuse ja võimalike variantide üle, kuid jäetakse teadlikult rääkimata, et valitsuskoalitsioon ise raskendas kriisiaastatel elluviidud kärbetega kõigi omavalitsuste olukorda.

2009. aasta teise lisaeelarvega vähendati üksikisiku makstavast tulumaksust omavalitsustele laekuvat osa 11,93 protsendilt 11,4 protsendile, mis tähendas sadade miljonite kroonide äravõtmist omavalitsuste eelarvetest. Kuigi kriis on möödas, ei ole taastatud omavalitsuste tulubaasi varasemale tasemele, rääkimata vahepealsel perioodil äravõetud summade kompenseerimisest.

Kohalik võim on inimesele kõige lähemal ning seetõttu on igasugune omavalitsuste õiguste ja rahaliste võimaluste piiramine kõige vahetumalt tunnetatav. Selle asemel et mehaaniliselt linnasid ja valdasid liita, tuleb luua omavalitsussüsteem, mille üksused on edukad, finantsiliselt kindlustatud ning oma otsustes iseseisvad. Omavalitsuste tulubaasi taastamine on esimene samm selles suunas.

Märksa suurema efekti annaks aga omavalitsustele laekuva tulumaksu muutmine kohalikuks maksuks. Riigikogu peaks seadusega määratlema niisuguse maksu miinimum- ja maksimummäära, kuid selle täpse suuruse üle võiksid kõik omavalitsused oma võimalusi ja vajadusi arvesse võttes iseseisvalt otsustada.

Kahetsusväärsel kombel on ära unustatud ka 2007. aastal algatatud programm «Igale lapsele lasteaiakoht», millega toetati omavalitsusi uute lasteaedade rajamisel ja lasteaiaõpetajatele väärilise palga maksmisel. Eesti negatiivse

iibe valguses vägagi vajalik noori peresid toetav programm kehtis ainult ühe aasta ning selle järsk lõpetamine suurendas veelgi noorte inimeste ebakindlust oma pere loomise osas.

Lasteaiakohtade puudus ei ole teatavasti kuskile kadunud ning seetõttu tuleb otsida võimalusi samalaadse, kuid jätkusuutlikuma projekti käivitamiseks.

Muidugi on riigi rahalised ressursid piiratud ja kõiki osalisi rahuldavate valikute tegemine keeruline. Seetõttu kordan oma varasemat üleskutset algatada põhjalik maksupoliitiline debatt, et leida võimalusi riigieelarve tulusid suurendada.

Näiteks ei ole ma kuulnud ega näinud tõsiseltvõetavaid argumente või analüüse astmelise tulumaksu ja klassikalise ettevõtete tulumaksu taastamise vastu. Väited stiilis «astmeline tulumaks karistab töökamaid inimesi» on alusetu ja sisutühi hirmutamine. Astmeline tulumaks aitab suurendada solidaarsust ja vähendada ühiskonna kihistumist ning on edu toonud nii Lääne-Euroopa riikidele kui Põhjamaadele, kellega me igati õigustatult sarnaneda soovime.

KINDLASTI TULEB lõpetada tulumaksumäära langetamine, mis on aastaid suurendanud ebavõrdsust ühiskonnas ning aidanud kõrgema sissetulekuga inimesi märksa enam kui madalapalgalisi ja keskklassi.

See, kui Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu soov täitub ning üksikisiku tulumaks langeb 2015. aastal 20 protsendini, viib riigieelarvest igal aastal vähemalt 70 miljonit eurot. Märksa õiglasem oleks kasutada seda raha tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks või anda see omavalitsustele uute lasteaiakohtade loomiseks.

Eespool toodu on vaid osa teemadest, mis vajavad valitsus­erakondade tähelepanu. Murekohti on Eestis aga palju rohkem.

Meie ees seisvate probleemide lahendamiseks on vaja rohkem konstruktiivseid ja parteideüleseid arutelusid ning kõigi osalistega arvestavaid kompromisse, vähem seni praktiseeritavat teerullipoliitikat. Loodan, et innukalt sõna võtma hakanud kodanikuorganisatsioonid ja rahvas tervikuna suudavad valitsusparteisid inimsõbralikumaks ning demokraatlikumaks muuta. Eesti Vabariigi tuleviku üle peavad otsustama kõik Eesti inimesed, mitte kahe erakonna kitsas tagatuba.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles