Trollidemaa helged ja kargelt kaunid õhtused hääled

Sulni ja hingestatud vokaaliga Greta Aagrel on ilmunud hulk sooloalbumeid. Foto: Margus Haav / Sakala

Reedel Viljandi pärimusmuusika aidas oma uut heliplaati «Year of the Bullet» esitlenud Norra muusikud Greta Aagre ja Erik Honoré koos ansambliga andsid kindlasti ühe parema kontserdi, mida mul Viljandis on õnn kogeda olnud.

Esitamisele tuli peaaegu kogu albumi materjal kronoloogilises järjekorras, sekka paar vanemat pala ajast, mil nood muusikud tegutsesid veel nime Elsewhere all.

Albumiga võrreldes oli kontserdi üldine tonaalsus veelgi ambient’likum ja salapärasem. Polnud kahtlust, et materjali esitamisel mängisid suuresti kaasa emotsioonid.

Kontserdi keskmes oli Greta Aagre oma sugestiivse ja küpse vokaaliga, mis oli enamasti vaoshoitud, kuid samas kirglik.

Stiililised määratlused on Honoré ja Aagre puhul muidugi ambivalentsed. Nii petlikult lihtne ja meeldejääv electro-pop-pala «Stay the Course» kui seitsmekümnendate autorifolgi mõjutustega «Rope» olid esitatud äratuntava käekirja ja ühise tunnetusega.

Üks norra elektroonilise muusika olulisi figuure Erik Honoré hoidis end tagaplaanile, kuid polnud kahtlust, et just tema oli see, kes oma kahe sülearvuti ja muude salapäraste aparaatidega muusikavoogusid suunas.

Björn Charles Dreyer oli oma sinise kitarriga otsekui kokku kasvanud ning vahel võlus ta selle keeltest helisid välja ka poognaga. Külalismuusikuna kaasateinud trompetimängija Aleksei Saks oli veenev nii soolopartiides kui oma kaunikõlalise instrumendi üldisesse helivärvi sulandamises.

Kargelt meditatiivse atmosfääriga fantaasiarikas kontsert paistis silma siirusega. Muusikud olid saavutanud sellise taseme, kus ei pea enam kellelegi midagi tõestama ning saad olla just see, kes oled.

«Nüüd ma tean, mis tähendab väljend «masendavalt ilus»,» lausus kontserdi korraldaja Aivar Trallmann hiljem pead vangutades. «Ma vist ei korralda enam midagi. Teist nii ilusat kontserti lihtsalt pole võimalik enam teha.»