Noored moosekandid ajavad vana asja

Noorte moosekantide seltsi eesmärgid on ühendada ja esindada eesti moosekante. Seltsi käsitluses tähendab mõiste «moosekant» pärimusmuusikaga tegelevat pillimängijat või lauljat. Foto: Erakogu

1993. aasta 15. mail asutati Viljandis kultuurikolledži rahvamuusikute algatusel noorte moosekantide selts.

Moosekantide selts seadis endale eesmärgiks pärimusmuusika tutvustamise noortele seminaride, kontsertide, festivalide, laagrite ja muude ettevõtmiste kaudu. Nüüd on vahepeal varjusurmas püsinud ühendusele taas hing sisse puhutud.

Seltsi vanem Jalmar Vabarna, 1993. aastal vastuvõetud põhikirjas oli öeldud, et seltsi võib kuuluda kuni 30-aastane muusik. Kuidas nüüd selle vanusepiiriga on?

Me oleme vanuse lae nihutanud 36. eluaastani.

Miks te seltsi reanimeerimise ette võtsite?

Eks see olnud Ando Kivibergi ammune unistus. Ta pani juba paari aasta eest minu eakaaslastest pärimusmuusikutele ette, et tegevuse võiks uuesti käima lüüa. Kui ma Viljandis paikseks jäin, otsustasingi, et teeme nüüd ära.

Algul ei teadnud ma tegelikult isegi päris täpselt, mis see selts endast kujutab, nii et arupidamist oli üsna palju.

Kes seltsi kuuluvad?

Enamik liikmeid on Viljandi tudengid, aga on ka paar kooliõpilast. Mitu liiget on Tallinnast, Viljandi taustaga.

Me pole seltsi esialgu veel väga hoogsalt tutvustanud, näiteks etnolaagrilistele, aga nemad on kindlasti potentsiaalsed liikmed.

Mõtteid on palju. Kui seltsi liikmed on koos, tekib tohutult ideid. Kolmkümmend pead on ikka kolmkümmend pead. Nii et oleme heade mõtete klubi.

Mida oma tegevuses peamiseks peate?

Hoolimata sellest et Eesti on väike, kipuvad kooli ajal tekkinud sidemed katkema. Nende hoidmiseks on vaja põhjust. Tänu seltsile on meil võimalik üksteist rohkem näha ja teha nii, et inimesed oleksid pärimusmuusika maastikul nagu üks pere. Muidu hakkavad kõik omaette kraave kaevama.

Loomulikult korraldame üritusi ka väljapoole. Ausalt öeldes ongi praegu käsil mitu suuremat projekti. Meil on kavas korraldada aktsioon «Massid tantsumajja!». Seltsi liikmed hakkavad käima Viljandimaa koolides ning tegema seal näidistantsutubasid. On palju lapsi, kes pole iialgi ühtegi pärimustantsu tantsinud ega nendest ka midagi kuulnud.

Lisaks tegeleme pärimusmuusika kontsertide korraldamisega — Tallinnas näiteks on neid ju kahetsusväärselt vähe. Sealses mängumajas Piip ja Tuut on meil mitu korda kuus kontsert, enamasti akustiline. Koos käib väga mõnus seltskond.

Üks suurem ettevõtmine on «Muusikaline keelekümblus». See kätkeb endas ühe Eesti ja ühe välismaise bändi ühist tuuri. Alustame Eestis. Meile tuleb külla Belgia bänd Surpluz, kes läheb tuurile Viljandi bändiga Midrid. Sügisel kordub sama loodetavasti Belgias.

Nii et siis 1993. aastal au sees olnud põhimõtted on olulised ka praegu. Kas uue ja vana seltsi vahel on erinevusi?

Seltsi endine juhatuse esimees Ando Kiviberg toonitas, et meie tegevus peab olema üheselt mõistetav. Ehk selts laguneski selle pärast, et hakkas liiga palju korraldama ning kõik kasvas liiga suureks.

Kõige selle kiuste olen salaja mõelnud, et kui Läti ja Leedu folgimaastik kiiresti edasi arenevad, võiksime korraldada Baltic Folk Music Festivali. (Naerab.) Ilmselt sinnapoole me veel siiski ei tüüri. Enne on vaja kooskäimine harjumuspäraseks kujundada.

ARVAMUS

ANDO KIVIBERG,
seltsi asutaja aastal 1993

Noorte moosekantide selts asutati selleks, et korraldada festivali ja laste õppelaagreid. Toona jäid ehk pisut kõrvale liikmetele endile mõeldud üritused, kogu aur läks kahe suure ürituse peale. Igal juhul on tänu seltsile nüüd pärimusmuusika festival ning laste õppelaagritest on kasvanud välja hulk teisi.

Panen seltsile üht-teist südamele. Ta on nüüd õhinal kinni võtnud korraldamistegevusest ja see on kahtlemata väga ahvatlev, aga pikemas plaanis on ehk isegi palju olulisem liikmeskonda kasvatada ja omavahel suhelda. Seltsiline tegevus liidab ühesuguste huvidega inimesi ning see on väga tähtis. See aitab paremini oma eesmärke saavutada. Teisest küljest on ka ühiskonnal sellest abi.

Mulle tundub, et viimase kahekümne aasta jooksul on meis kas planeeritult või kogemata kõvasti individualismi kasvatatud. Ühistegevuse osa on selle kõrval ebaproportsionaalselt väike. Aga just seda oleks vaja, et saadaks aru: koos tegutsemine annab parema tulemuse.

Soovin seltsile rohkem oma liikmeskonnaga tegelemist ning regulaarset läbikäimist.