/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
JAANUARI KESKEL jõudis meediasse ehmatav uudis, et sotsiaalministeerium ja hasartmängumaksu nõukogu (HMN) on kõvasti kärpinud laste ja perede eest seisvate organisatsioonide toetussummasid. Võrreldes 2012. aastaga vähenes Eesti lasterikaste perede liidu aastaprojekti toetus tervelt 80 protsenti ning Eesti kasuperede liit jäi 2013. aastal toetusest hoopiski ilma. Märkimisväärselt kahanes ka lastekaitse liidule jagatav toetusraha.
Olukorras, kus just oli selgunud, et läinud aastal sündis Eestis 600 last vähem kui 2011. aastal ja väga paljud meie noored naised lähevad ära võõrsile, mõjus selline teade lausa külma dušina.
Õnneks lõid vabaühendused ise tugevalt häirekella, mis sundis koalitsioonipoliitikuid tegutsema. Juba mõne päeva pärast kokkutulnud HMN taastas suuremalt jaolt laste ja perede heaolu edendavatele organisatsioonidele mõeldud summad. Vastasel juhul oleks olnud ohus mitme tänuväärset tööd tegeva ühenduse edasine võimekus.
See suhteliselt õnneliku lõpuga lugu juhtis tähelepanu sügavale ja sisulisele probleemile: lastega tegelevate organisatsioonide rahastamise heitlikkusele. HMN-i raha jagamine käib sisuliselt sotsiaalministeeriumi kaudu — seal hinnatakse mitmesuguseid projektitaotlusi.
Tegu on rahaga, mis tuleb kokku kasiinos mängijate, napsisõprade ja suitsetajate taskust. Teisisõnu: mida rohkem inimesed hasartmänge mängivad, alkoholi joovad ja suitsetades oma tervist rikuvad, seda suurematele summadele on lastega tegelevatel organisatsioonidel lootust.
Vaatenurgad on erinevad, aga sellist sõltuvussuhet võib pidada lausa amoraalseks. Samas on laste ja lastega perede elukvaliteedi parandamine üks sotsiaalministeeriumi tähtsamaid ülesandeid. Riiklikku perepoliitikat hakkas sotsiaalministeerium koordineerima 2007. aastal, kui valitsuse otsusega sai vastutavaks ministriks sotsiaalminister.
Et eelmainitud segadused said alguse ajal, kui ametis oli eelmine sotsiaalminister Hanno Pevkur, on mul küsimus temale: miks ta ei seisnud selle eest, et tagada organisatsioonide stabiilne rahastamine? Kui finantseerimine käiks riigieelarvest, saaksid lastele ja peredele pühendunud organisatsioonid vajaliku kindlustunde. Samuti suurendaks see nende tegevuse läbipaistvust ja võimaldaks paremini rahakasutuse otstarbekust kontrollida.
Loodan väga, et uus minister Taavi Rõivas võtab selle küsimuse lahendamise oma mureks ja asub tegutsema selle nimel, et ministeeriumi põhikirjalistele eesmärkide täitmiseks jagatakse raha riigieelarvest. Samuti loodan, et valitsus võtab perepoliitika laiemalt oma südameasjaks ja näitab seda ka konkreetsete sammudega.
Sõnades ja dokumentides on kõik ilus. Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011—2015 rõhutatakse, et pere- ja rahvastikupoliitika siht on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada.
Laste ja perede arengukavas aastateks 2012—2020 seisab omakorda, et selle eesmärgi saavutamine nõuab süsteemset tegevust ning partnerlust, sest just kodanikuühendused ja eestkosteorganisatsioonid peavad riigile ja omavalitsustele abiks olema. Poliitikute jutu järgi on lastega perede, iseäranis lasterikaste perede hea käekäik prioriteetne.
Tegelikkus on enam kui kurb: aasta-aastalt kahaneb meil sündimus, noored pered, viimasel ajal üha enam ka noored naised, hääletavad jalgadega ning lahkuvad kodumaalt. Tuhanded Eesti lapsed kas sünnivad või kasvavad üles välismaal.
Ainult tõhusa sotsiaal- ja majanduspoliitikaga on võimalik panna piir meie rahvaarvu vähenemisele. Sündimuse suurendamine ja lastega peredele tõhusama toe pakkumine peab saama kõigi erakondade ühiseks eesmärgiks.