Punane kaart ministrile

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Elmo Riig / Sakala

HÄÄLETASIN EELMISTEL riigikogu valimistel reformierakondlase Jürgen Ligi poolt. Kas ma olen tagantjärele oma valikuga rahul? Üldjoontes jah, sest minu meelest on Ligi üks taasiseseisvunud Eesti tugevamaid rahandusministreid.

Olen alati hinnanud poliitikuid, kelle lipukirjaks pole vahutav populism, vaid selgetel kalkulatsioonidel põhinev pragmatism. Eriti tähtsaks pean sellist käekirja niinimetatud kõvade valdkondade ehk rahanduse, majanduse ja kaitsepoliitika juures. Ses mõttes on Ligi minu arvates õige mees õigel kohal.

Missuguse valiku teeksin, kui täna leiaksid aset järgmised valimised ning oravapartei läkitaks Ligi taas Viljandi- ja Järvamaa ringkonda kandideerima? Kas hääletaksin jälle tema poolt? Ilmselt mitte.

EI, MA POLE muutnud oma maailmavaadet ega pettunud Ligis kui rahandusministris. Küll aga on ta end minu silmis riigimehena läbi kukutanud.

Raske on taluda, kui targad poliitikud end tühiste, ent laia kõlapinda pälvivate libastumistega diskrediteerivad. Nii nagu omal ajal Mart Laar pulli pärast Edgar Savisaare pilti tulistades ja Illar Hallaste Pärnu hotellis tibidega jahmerdades, on nüüd Jürgen Ligi avalikkuse pilgu all korduvalt närvi kaotades endale kopsaka kamaluga vett peale tõmmanud. Asja ees, teist takka.

Tõsi, ma ei leia, et tele-eetris kõlanud viide Kaja Kallase ilusatele silmadele ja nende all olevale kinnisele suule olnuks sedavõrd seksistlik, et ta pidanuks ministrina patukahetsuseks ametist taganema. Ei olnud teab mis kuritegu seegi, kui ta eelmisel nädalal ETV saates «Foorum» keskerakondlase Kadri Simsoni sõnavõttu kaagutamiseks nimetas.

Vaadates Ligi reljeefseid väljaütlemisi ükshaaval, liigituvadki need pigem naljadeks, millest arusaamine sõltub inimese huumorimeelest. Üheski neist pole sisaldunud midagi ekstra hullu. Liiati võib arulagedatel padufeministidel kaane maha visata sootuks süütumategi repliikide peale.

Ent kui kõik need «prohmakad» tervikuks liita, omandab ministri portree üsna sünge väljanägemise. Meie ees ei seisa enam asjatundlik riigijuht, vaid kibestunud mees, kes ei suuda läänelikus poliitikas kehtivaid mängureegleid taluda. See teeb nukraks.

Eesti ühe kogenuma poliitikuna teab Ligi oma hinda ning oskab suurema vaevata ära tunda oponendid, kelle õlitatud ja lõhnastatud kesta sees haigutab tühjus. Ent just kopsakas kogemustepagas ongi see, mis võtab temalt õiguse valimatult sõnu pillata. Tal peaks paksem nahk olema. Oskus ära kuulata mis tahes vastuväited — ka kõige rumalamad — pole tugeva poliitiku esmane tunnus, kuid siiski üks olulisemaid.

Objektiivselt võttes võib loll, ent viisakas poliitik riigile ehk tõesti rohkem kahju teha kui tark, ent ebaviisakas. Aga see pole vabandus. Kui me tahame (ja me tahame!) Eesti poliitikas hoida samu maneere, mis kehtivad näiteks Soomes, Rootsis ja Saksamaal, siis peame väärtustama samu käitumisnorme.

Küllap ihkaksid kõige professionaalsemadki jalgpallurid matši pingelisimal hetkel palli väravasse põrutamiseks käed appi võtta. Aga nad ei tee seda, sest teavad, et sealtmaalt poleks tegu enam jalgpalliga. Et meestel reegel ei ununeks, piilubki kohtuniku taskust punane kaart.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles