Sarvilised humanoidid käsikäes naeratavate inimestega, kosmoseraketid läbisegi lendavate autodega ning kümned ümara kujuga majad. Kõike seda võis näha värviküllastel piltidel, mille Viljandi huvikooli kunstiringi lapsed 1987. aastal Moskvasse üleliidulisele joonistusvõistlusele «Elu maal aastal 2000» läkitasid.
Mitu neist riputati koguni Kremli kongresside palee seinale ning võib vaid oletada, millise näoga mõraneva impeeriumi võimuladvikusse kuuluvad tegelased neid seal silmitsesid. Kas nad uskusid, et inimeste elu sarnaneb 13 aasta pärast pisutki laste kujutatuga? Vaevalt küll. Nii suured muutused oleksid tundunud ilmse utoopiana isegi kõige paadunumatele kommunistidele.
Samas pole põhjust poiste ja tüdrukute toonast fantaasiat millekski erakordselt rumalaks pidada, sest täiskasvanudki on läbi aegade tehnika arengut ennustada püüdes rängalt mööda pannud. Midagi pole teha, tulevikku ette kujutades saame tugineda üksnes parajasti meie käsutuses olevatele teadmistele ning arvame sageli murrangulisi muutusi tulevat seal, kus need tegelikult aset ei leia.
Nii tuleb nüüdki viimasele kahele kümnendile tagasi vaadates tõdeda, et oleme selle perioodi muutused sama hästi kui maha maganud. Elades iga päev kõige selle keskel, pole me endale aru andnud, kuivõrd revolutsioonilise ajaga on tegu olnud.
Infotehnoloogia spetsialist ja ajakirja «Digi» peatoimetaja Henrik Roonemaa ütleb, et interneti laia kasutuselevõttu 1990. aastatel pole juba ammu mõtet pidada viimaseks suureks murranguks. «Internet on nüüd hoopis midagi muud, kui see oli oma alguspäevil,» rõhutab ta. «Veel kümme aastat tagasi ei mänginud Google, Facebook, Wikipedia, Skype ja Twitter meie elus mingit rolli. Nüüd vajavad paljud neid nagu õhku.»
Jooksu pealt internetis
Lisaks juhib Roonemaa tähelepanu tõigale, et algul üksnes info ammutamise kanaliks olnud internet on kujunenud iselaadseks paralleelmaailmaks, kus noorem põlvkond on harjunud tegema lõviosa oma igapäevastest toimingutest. Lennu- või laevapiletite ostmine, valimistel osalemine, kommunaalmaksete sooritamine — see kõik saab justkui jooksu pealt korda aetud internetis.
Nii üllatav, kui see ka pole, interneti suhtluskeskkondade areng on loonud enneolematult soodsad tingimused kapseldumiseks ehk ülemaailmsete superniššide tekkeks.
Sama huvialaga inimestel pole kunagi varem olnud nii lihtne üksteist üles leida, olgu nende füüsiline vahemaa kas või 10 000 kilomeetrit. Kui sinu kiindumuseks on näiteks pruunid hobused, kel ilutseb nina peal väike valge laik, siis pole mingi raskus sisse seada tihedaid suhteid vaat et kõigi maailma inimestega, keda samuti niisugused loomad eriliselt köidavad.
Oodatud läbimurded
Mida aeg edasi, seda harvem grupeerutakse rahvuse, elukoha või millegi muu harjumuspärase alusel ning seda sagedamini just huvide järgi. See aga vähendab vajadust olla kursis teiste inimeste maailmapildiga.
Henrik Roonemaa toob näitena hiljutise juhtumi, kus «Eesti Ekspressi» kultuurilisa «Areen» püüdis kriitikute arvamuste põhjal kokku panna eelmise aasta muusikaalbumite edetabelit ning toimetajal tekkis esimest korda tunne, et see mõte tuleb maha matta, sest hindajate eelistustes ei olnud üldse kokkulangevusi — igaüks oli endale loonud oma muusikamaailma.
Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, mil suurem osa inimesi õõtsus hommikust õhtuni ühe ja sama, parasjagu edetabeli tipus trooniva poploo rütmis, on seega tehtud põhjapanev pööre.
Tartu ülikooli füüsikainstituudi direktor professor Jaak Kikas märgib viimase kahe kümnendi arenguid analüüsides, et kõige revolutsioonilisemad muutused ongi aset leidnud just info- ja kommunikatsioonitehnoloogias, samas kui teistes olulistes valdkondades pole need olnud nii suured, kui me sooviksime. Nii näiteks pole seniajani leiutatud ammendamatut energiaallikat ega ka teleportatsiooni, mis võimaldaks kehasid hetkega mis tahes vahemaa taha liigutada.
«Juhitav termotuumasüntees on olnud füüsikute helesinine unistus juba möödunud sajandi keskpaigast alates. Ehkki töö selle suunas on kogu aeg käinud, pole põhimõttelist läbimurret paraku toimunud. Ja ka tulevikuprognoosid on pigem ettevaatlikult optimistlikud,» selgitab teadlane. Samal ajal pole tema sõnul kahtlust, et mida enam fossiilsete kütuste peatset lõppu nägema hakatakse, seda suuremaks kasvab inimeste igatsus uute energiaallikate järele.
Palvele prognoosida järgmise kahe kümnendi tähtsamaid muutusi vastavad mõlemad mehed esmalt märkusega, et tegemist on libeda teega. «Vaatasin just internetist ühe saksa kunstniku eelmise sajandi algul tehtud postkaarti, mis kujutab elu saja aasta pärast. Seal polnud näha peaaegu mitte midagi, mis on meile praegu oluline. Seega julgen arvata, et ükskõik mida me praegu ka ei arvaks, päris nii see ei lähe,» põhjendab Kikas ning Roonemaa lisab, et inimkond kipub üldjuhul muutuste kiirust üle hindama, alahinnates samas nende ulatust.
Keha külge kinni
Nii Henrik Roonemaa kui Jaak Kikas on siiski veendunud, et infotehnoloogia areng jätkub vähemalt sama tormilises tempos. Mõlemad usuvad, et mida aeg edasi, seda vahetumalt hakkavad elektroonilised vidinad meie füüsilise kehaga ühenduses olema. Teksti ja pilti otse klaasile kuvavad prillid ning ööpäev läbi inimese tervislikku seisundit jälgivad käevõrud on seejuures esimesed, mille väljatöötamisega on juba algust tehtud.
Ja muidugi ei minda mööda spekulatsioonidest tehisintelligentsi ning aju ja masina sümbioosi teemadel. Võib-olla tõesti on meil peagi võimalik piltlikult öeldes mälupulk endale kõrva torgata ja tarvilik fail otse ajju laadida. Mida head või halba sellest võiks sündida, on juba omaette põnev diskussiooniteema.
«Seda ma ei tea, kas teleportatsioon leiutatakse ja kas me saame hakata suurema vaevata Kuu peal suusatamas käima, aga selles pole küll kahtlust, et arvutite protsessorid lähevad üha kiiremaks, mälumahud suuremaks ja ekraanide pildid tihedamaks,» räägib Henrik Roonemaa. «Ja see pull lõpeb ka loodetavasti ära, et me peame kõvaketastel muusikat ja filme kaasas tassima. Aina rohkem infot hakkab seisma kusagil «pilvedes», kust seda on võimalik hõlpsasti üle interneti kätte saada.»
Jaak Kikas rõhutab seejuures kvanttehnoloogia arengut. «Oleme harjunud, et arvutite võimsused järjest kasvavad. Aga kogu lugu on istunud selle kukil, et transistore tehakse järjest väiksemaks. On ilmne, et sellele protsessile tuleb varsti sein vastu, sest aatomite mõõtmed juba paistavad. Seega ei saa sama meetodiga edasi minna ja meil on kaks valikut: kas areng peatub või leitakse mingi põhimõtteliselt teine moodus. Mina usun, et mikromaailmas toimuvate kvantmehaaniliste seaduspärasuste kasutamine võib siin anda uue väljundi.»
Häda ajab härja kaevu
Teisalt viitab Jaak Kikas sellele, et alati ei pruugi murrangulised lahendused sündida millegi päris uue avastamisest. Vahel peavad teadlased tunnistama, et on mõnele ammu tuntud detailile liiga vähe tähelepanu pööranud. Hea näide on laser, mis pandi esimest korda tööle 1960. aastal, ehkki see võinuks juhtuda juba pool sajandit varem, sest tehniliselt olid kõik võimalused olemas.
Seega pole võimatu, et meie käsutuses on praegugi midagi niisugust, milles peituv üüratu potentsiaal on lihtsalt kahe silma vahele jäänud.
Arvestades tõsiasja, et tehnoloogia areng on ajaloo vältel pikemad hüpped teinud sõdade sunnil, sisaldub tulevikuprognoosides ka paras annus hirmu. Häda ajab härja kaevu ning paneb riigid teadusesse investeerima. Millised probleemid võiksid meid tulevikus kannustada?
«Energeetiliste ressursside ammendumine ja ülerahvastumine jätavad kindlasti oma jälje,» usub Kikas. Samas avaldab ta lootust, et inimkond suudab üldjoontes siiski rahulikult edasi toimetada ega tõmba endale laiaulatuslikke katastroofe kaela.
Kas see, et aina enam tööd usaldatakse masinate hoolde, võiks süüdata järgmisi sotsiaalseid konflikte? Millal me hakkame nägema meeleavaldusi, kus tuhanded töötud protestivad robotite vastu?
Kikase arvates ei tasu seda probleemi üle võimendada, sest lõppude lõpuks pole inimene kunagi tahtnud ise tööd teha. «Las need masinad teevad pealegi töö meie eest ära — oleme ju kogu aeg sinnapoole püüelnud. Küsimus on lihtsalt, kuidas selle kõrvalt kõigile inimestele talutav äraelamine tagada. Mind rahustab veendumus, et ega needki, kellele masinad kuuluvad ja kes nende arvelt raha teenivad, saa lubada sotsiaalset kataklüsmi, sest see nulliks nende tulu ära. Usun, et mõistus võidab, kui midagi hakkab kuskilt väga kõvasti rebenema.»
Milline siis võiks meie elu välja näha aastal 2033? Olgugi et nii Henrik Roonemaa kui Jaak Kikase kujutluses oleme siis kõikvõimalike seadmetega märksa vahetumalt seotud kui praegu, sööme nähtavasti ikka noa ja kahvliga, sätime end hommikuti kodust tööle minema ning laulame õhtuti pehme voodi serval lapsi magama.