Kuigi Eduard Vildest on varemgi päris palju kirjutatud, on teda kui inimest meile üsna vähe avatud.
Teadusmonograafia kui põnevusromaan
2. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Livia Viitol oskab oma monograafias «Eduard Vilde» hoida suurepärast tasakaalu akadeemilise usaldusväärsuse ja põhjalikkuse ning inimlikult huvipakkuva vahel. Ta räägib põhjalikult Vilde lapsepõlvekodust, ema mõjust tema kujunemisele, venda jumaldavast õest Augustest ja truualamliku loomuga isast.
Kuulsad tädipojad
Pikema vaatluse all on ka kahe kuulsa tädipoja Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe vastastikused suhted. Kooli kirjandustunnist mäletame ehk lugu, kuidas noormehed plaanisid koos Ameerikasse põgeneda. Kinnitust see legend siiski ei leia, kuigi mõlemad kirjanikud rändasid eriti nooruses palju. Tuli ka ette, et nende teed mõnes suurlinnas ristusid.
Üks peatükk kannab pealkirja «Tormiline noorus: mahorka, õlu ja revolver», võttes nii kokku Eduard Vilde noorpõlve elulaadi. Ka see oli üks sugulaste kaugenemise põhjus — Eduard Bornhöhele ei olnud säärane elustiil vastuvõetav.
Livia Viitol on aga veendunud kahe paralleelselt kulgenud kirjaniku vastastikuses mõjutamises.
«Võib ju küsida, kas oleks Vilde huvi ajaloosündmuste vastu olnud nii suur ilma Bornhöheta? Või teisalt: kas oleks Vilde pööranud juba varases nooruses nii palju tähelepanu eesti rahva vabadusvõitlusele, kui sellega poleks «Tasujas» ja «Villu võitlustes» algust teinud Bornhöhe? Võimalik, et tädipoegade suhetes jäigi «lati» ülesseadjaks alati Bornhöhe, Vildele jäi «lati» ületamine,» arutleb ta.
Kuigi teaduslikud ajalookäsitlused on rahvusromantilise minevikukujutluse lõplikult ümber lükanud, pakkudes rõõmsat jahvatamist humoristidele, ei maksa klassikute teoseid prügikasti visata. Neil on oluline tähtsus noorte isamaalisel kasvatamisel tänapäevalgi, rääkimata hingejõust, mida nad andsid eestlastele okupatsiooniaastatel.
Monograafiast võime lähemalt lugeda ka Vilde esimese naise Antonie Gronau kohta. Ta oli kübaravalmistaja, aga saanud hea hariduse, valdas lisaks saksa keelele vabalt ka vene ja prantsuse keelt, luges väärtkirjandust ning suhtles intelligentsete inimestega. Kahjuks oli tema elu lõpp kurb.
Armastus ja aated
Pärast äraütlevat vastust Marie Underilt leidis Eduard Vilde õige armastuse ja aatekaaslase ajakirjanik Linda Jürmannis. Mõlemad olid veendunud vasakpoolsed ja see liitis neid veelgi.
Kohati meenutab Vilde elukäik põnevusromaani. Suur vastasseis ja piire ületav võitlus tekkis rahvuslikkust esikohale seadva Jaan Tõnissoni ja «Postimehega».
Paraja hoobi sai Vildede abielupaar oma töölisklassi idealiseerivatele sotsiaaldemokraatlikele vaadetele Ameerikas, kus nad avastasid, et liikumise eesotsas ei olegi ennastsalgavad kõigi võrdsuse eest võitlejad, vaid isiklikke huve silmas pidavad kaukatäitjad.
Põhjus, miks meid ühe mehe kirev ja seiklusrohke elu nii väga huvitab, on siiski see, et tegemist on suure eesti kirjanikuga. Nagu ütleb Livia Viitol, kannavad paljud Vilde teosed ja tegelaskujud märgilist staatust ka tänapäeval. Ta on tõepoolest fenomenaalne kirjutaja: tema teosed tekitavad kohalolutunde, tema tegelased on tajutavad elusate inimestena.
Eduard Vilde on igati ära teeninud suurepärase monograafia, mida Livia Viitoli teos kahtlemata on.
RAAMAT
Livia Viitol,
«Eduard Vilde»
• Elu ja loomingu ülevaade
• 375 lehekülge
• Tänapäev 2012