VÕTMEKÜSIMUS 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nendel tekkinud ideedest edasi saab. Mõtleda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suurelt ette võtta, kui see
Urmo Kübar: Teeme ära, mitte tehtagu ära
28. aprill 2009, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ainult mõtlemise ja rääkimisega piirdub.
Et avatud ruumi meetodil (vaata lisalugu) peetavates aruteludes häid ideid ja plaane sünnib, selles ma ei kahtle. Nagu nii mõnigi, olen ka mina olnud skeptik: kuidas saab hulga võõraste inimeste kohtudes tekkida asjalik arutelu? Ent olles seda praeguseks mitmel korral proovinud, tean, et asi tõesti toimib.
Kuid head ideed üksi on väärt kolm kopikat punt, nagu olevat öelnud Valdo Pant. Jah, paljugi suurt maailmas on alguse saanud, kui keegi teatab: «Mul on unistus...» Nendest unistustest teame aga tänu sellele, et neile on järgnenud teod.
Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnasamasse vedelema ei jääks.
ESIMENE SOOVITUS: mõtleme esmajoones sellele, mida suudame ise ära teha, ja vähem sellele, mille elluviimine sõltub nendest, keda arutelus pole — on ju ettevõtmise pealkirigi «Teeme ära!», mitte «Tehtagu ära!».
Miks? Kõige kindlam saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teistele, näiteks valitsusele, meediale, koolidele ja mõttetalgute organiseerijatele, ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita ning kuidas nad üldse nendest aru saavad.
Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõni räämas paik korrastada või kohalikel vanainimestel kevadised aiatööd ära teha.
Võib-olla käivitatakse midagi rahvaülikoolitaolist, kus igaüks saab teistele
õpetada seda, mida oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat. Võib-olla lepitakse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata teistel vajalikud kaugemad käigud teha.
Võib küsida, miks on niisuguste asjade kokkuleppimiseks vaja üleriigilisi talguid — selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi. Nõnda on ja ega Minu Eesti algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud on võimalus kaasata suurem hulk inimesi ning teha asi ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta.
TEINE SOOVITUS: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.
See võib kõlada enesestmõistetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koosolekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma et see kellelegi päriselt korda läheks. Kui koosolek läbi, oleme tüdinud ja rahulolematud ning teeme et sellest kiiresti eemale saaks.
Ilmselt suudame kõik eri teemadel täitsa viisakat juttu veeretada. Kui meil aga selle peale silm särama ei hakka, ega siis tegusid järgne.
Ärme siis raiskame 1. mail aega niisugusteks tühijuttudeks, vaid püstitame küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On suur tõenäosus, et see, mis meile muret teeb, on ka kellegi teise probleem.
KOLMAS SOOVITUS: jälgime, et iga mõtte puhul sünniks ka realistlik tegevusplaan.
Muidugi mitte iga mõte ei saa 1. mail nii-öelda valmis — arutledes võib selguda, et peame infot juurde koguma, teisi inimesi kaasa haarama, rahastust otsima või muud säärast. Tähtis on aga, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.
Hoidumaks unistamisega pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus «Kuidas?». Mitte et me peaksime teiste ideid maha tampima stiilis «See pole nagunii võimalik!», vaid peaksime küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas see võimalikuks saaks.
EELNEV EI tähenda siiski, et 1. mail peaks mõtlema üksnes iseenda tegemisvõimaluste piires. Loogiline, et suured asjad vajavad ka teiste panust, olgu need siis näiteks avalik võim, ettevõtted, kodanikuühendused, meedia või koolid. Minu Eesti suur eelis ongi esiteks see, et kokku tuleb inimesi kõigist neist ja teistestki gruppidest.
Ka ei lõpe asi 1. maiga. Arvatavasti tulevad samalaadsed teemad jutuks mitmes kohas. Tänu internetile saab eri mõttekodades räägitut hiljem omavahel kokku viia, edasi arendada ja partnereid leida.
Ent eelnevad kolm soovitust tulevad kasuks säärastegi mõtete puhul, mis eeldavad teiste abi. Mõtleme läbi, mis saab olla meie roll selle juures, keskendume olulisele ning teeme oma ideed konkreetseks. Peamine: ärme ise laseme oma headel mõtetel kaotsi minna või ainult plaaniks jääda.
Mõttetalgute edukust mõõdetakse neist sündinud tegudega ja see on kõige enam osalejate endi kätes. Olen aga veendunud ka selles, et peale tulemuste tegude näol on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, saada uusi teadmisi, leida arukaid tuttavaid ning õppida, näiteks seda, kui palju on võimalik koostöös korda saata.