«Kottpime» pole ehk õige sõna, kuid esimene, mis tuleb pähe, püüdes kirjeldada kella poole seitsmest looduslikku valgust või tõtt-öelda selle puudumist. Sel ajal valmistub Veisjärve külakese Tolmu talu rahvas oma võsukesi 20 kilomeetri kaugusel asuvasse kooli saatma.
Kui liikuda pimedusest maja akende ja aias seisva bangalo valguse embusesse, hakkab veidi enam kui kümnekraadisest pakasest hoolimata pisut soojem. Kunagine rehielamu on saanud uue kuue ja rõõmsa sisu.
Kristjan Tamošiunase ja Katri Veli peres on kaks tütart. Noorem, Mirabell, käib kolmandas, vanem, Sannu-Leenu, kaheksandas klassis. Hommikuti joovad nad enda korjatud ravimtaimedest valmistatud teed. Selle sisse läheb suvel koduaias sumisevatest tarudest pärit linnumagus.
Hiirtest ja inimestest
Üle läve astunud, näen pereisa rahulikult laua ääres istumas. Ema teeb hommikusi toimetusi ning sekeldab Mirabelliga. Too tuleb ja puurib toaukse vahelt oma suurte silmadega kaht tulijat. Kui teda tutvustatakse, haarab ta ema seelikusabast. Nad on üleval juba poole seitsmest. Sannu-Leenu on haigeks jäänud ja temal täna kooli asja pole.
Peaaegu kolme kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusesse on Mirabelliga veel liiga vara minema hakata. Istume laua juurde ja teeme aega parajaks, kõneldes minevikust, olevikust ja tulevikust. Katri Veli, kes on ametis Tarvastu gümnaasiumi õpetajana, peseb külakostiks toodud mandariine ning isa võtab jutuks aina uusi teemasid. Talle pole võõrad põllumajandus, metsandus ja maaelu ega ka haldjad ja hinged.
Muu hulgas räägime Veisjärvest, mis on viimasel ajal väga madalaks jäänud, hiirtest, kes teevad talviti mesilastarudes pahandusi, ning sellest, et kümnest eestiaegsest talust kaheksa on tühjaks jäänud — nii arvab Kristjan Tamošiunas.
Mirabell on vahepeal jõudnud mandariini põske pista ja mängib kõrvaltoas klaveril üht ilusat pala. Meie jutt ei paista teda huvitavat.
Märkamatult on kätte jõudnud aeg astuda taas külma tumedasse hommikusse. Pereisa tõuseb toolilt ja haarab palitu. Ema kutsub tütre enese juurde, aitab tal riietuda ning loeb talle samal ajal sõnad peale. Ta ise on tõbine ja nina toast välja ei pista — last tuleb bussi peale saatma isa. Kella seitsmest asumegi teele.
Kümme aastat Tolmu talus
Fotograaf tiirutab isa ja tütre ümber. Algul suhtuvad nood sellesse rahulikult, kuid kellaaeg surub peale ning Kristjan Tamošiunas annab mõista, et nüüd aitab. Parem bussist ees ja selle sees kui taga, sest magatud sai maha.
Fotograaf sõidab autoga minema. Märkame, et vahepeal on väljas natuke valgemaks läinud.
Mirabell võtab kord isa käest kinni, kord sammub tema jälgedes.
«Kui kaua te siin elanud olete?» pärin.
«Juba...» hakkab isa vastama, kuid tüdruk hüüab võidurõõmsalt vahele: «Kümme aastat! Täpselt nii kaua, kui ma elanud olen.»
Varem käis buss Tolmu talu tee otsa ehk üle kahe kilomeetri lähemale — siis oli seal kandis ka teisi koolilapsi. Kristjan Tamošiunas näitab meie teekonnal mitut kohta, kus kunagi oli maja.
Naabrikoer Karu haugatab, justkui tuletades meelde, et buss on varsti kohal. Kaugusest, suurelt teelt paistabki laternate valgusvihk. «Buss juba tuleb!» hüüab Mirabell. «See ootab,» rahustab teda isa, kuid lisab tempot.
Järgneb arutelu selle üle, kuidas mõni bussijuht tegelikult ei oota ja mõni ei sõida isegi liini lõpuni. Vahepeal osutab Tamošiunas tee ääres maast välja turritavatele kändudele: «Näed, siin ümberringi oli kunagi mets» ja esitab mulle küsimuse: «Kas sa sugulashingedest tead midagi?»
Pean tunnistama, et mu teadmised on puudulikud, ja seepeale räägib mees, kuidas on võimalik end loomadega ühena tunda.
Mirabell jääb mõtlikuks. Peagi ilmub aga buss vaatevälja ja me kiirendame veelgi sammu. Siis on ta kohal. Jätame isaga kiiresti hüvasti.
Koolibuss mahutab umbkaudu kolmkümmend inimest. Mirabelli selja taga istuvad kaks poissi, kes vahepeal demonstreerivad, kuidas nad endale kuuli pähe lasevad, ja vahepeal kiusavad kõrvalistme tüdrukuid, kes räägivad valjul häälel tühjast-tähjast. Vuntsidega juht keerab raadio käima.
Igapäevane laulupidu
Natuke aega piidleb Mirabell vanemaid koolikaaslasi ning siis süüvib enesesse. Lastele tuleb järgmistest peatustest aina lisa. Eelnimetatud tüdrukud hakkavad oma telefonist muusikat kuulama. Kostab ingliskeelset poppi. «Ma kuulen, et su süda lööb trummide taktis. Küll on kahju, et sa tulid peole kellegagi koos. Niisiis, et sa oled praegu minu käte vahel, võtame ööst maksimumi, nagu me sureksime noorelt.»
Tüdrukud üürgavad kaasa laulda ja bussijuht keerab raadiost tuleva eestikeelse laulu valjemaks.
Eespool istuvad õpilased vaikides ja tülpinud ilmel. Neile näib see buss olevat ratastel piinapink.
Mirabell vaatab unistavalt aknast välja. Küsimusele «Kas sulle meeldib koolis käia?» vastab ta: «Jah, mul on seal sõbrad ja... toredad õpetajad.»
Sõit kulgeb mööda külavaheteid. Akende taga läheb üha valgemaks. Nüüd on juba võimalik eristada ka kaugemale jäävaid objekte. Lauljahakatiste telefonist tuleb üha uusi lugusid.
«Kas selline marutamine käib siin iga kord?» pärin Mirabellilt. «Jah,» ütleb ta ja hakkab naerma.
Pärast seda on peaaegu kogu bussiseltskond sunnitud kuulama ühe mehe lugu sellest, kuidas ta oma naist peksis ja nüüd baaris istub. Korduvad sõnad: «Me oleme noored, niisiis paneme maailma põlema. Meie suudame põleda heledamalt kui päike.»
Buss jõuab Tarvastu gümnaasiumi ette ning laulupidu närbub. Mirabell on esimesena jalul ja liigub ukse poole. «Mul algavad kohe tunnid,» lausub ta.
Tagasi vaatamata jätab ta mind seisma koolihoovi, kuhu muudkui voorib autosid — väga paljud lapsed sõidutatakse otse treppi. Mõnel päeval veab ka Mirabellil ja Sannu-Leenul ning nad saavad kooli autoga. See juhtub siis, kui nende emalgi on tarvis varakult tööl olla.
Lõuna ajal läheb Mirabell veel muusikakooli ning koju naaseb ta alles kell viis või pärast kuut olenevalt sellest, mis buss parasjagu sõidus on.
Kui õhtul Katri Velile helistan ja küsin, kas Mirabell on päeva lõpuks ka väsinud, sõnab ta vastuseks: «Loomulikult! Aga siis tuleb veel akordionit harjutada ja õppida. Mõnikord vaatame pärast seda näiteks iluuisutamist, mis Mirabellile väga meeldib, ja seejärel lähevadki lapsed magama.»