Kuldne maal kutsub armsasse puust linna ja iidsele Toomemäele

Lea Liblik oma tütardega näituse avapäeval Viljandis, taustal Lõuna-Eesti maastik «Sattusin libedale teele» Foto: Marko Saarm / Sakala

Teisipäeva õhtul avati Sakala keskuses laste kilgete saatel noore Tartu maalikunstniku, Antoniuse gildi maalikoja perenaise Lea Libliku näitus «Silmnähtav ja kõrvkuuldav».

Väljapaneku kõige efektsem töö, kuldsetes toonides särav «Valgusesse» on paigutatud fuajeesse, et see ahvatleks kõiki edasi astuma.

Tigutorn Karlovas

«Silmnähtav ja kõrvkuuldav» on armas neile, kellele on armas Tartu või Viljandi või Võru — lihtsalt üks väike kodune linn, kust võib leida vanu kitsaid tänavaid, puumaju ja hoove, mis elavad oma elu. Samuti neile, kes armastavad Eestimaa loodust.

Lea Libliku Tartu pole kuulus Supilinn, vaid Karlova, kus ta ise elab.

«Eks Karlovagi ole väike puust linn,» nentis kunstnik näitust tutvustades.

Kodupaigauhkus on imeline asi, mis suudab nihutada isegi pilvelõhkujaid. Tutvustades üht maali, millel on kujutatud Karlovas kõrguvat korstnat ja kesklinna lähedal Emajõe kaldal uhkeldavat Tigutorni, arutles autor, kas ka viimati mainitu on Karlovas, ning leidis lõpuks ikkagi, et vist ei ole. Ta lohutas end aga järgmise mõttega: «Maalides nägin ma seda oma kodust Karlovast. Ta paistis sinna just nii kätte, nagu pildil näha on.»

Näituse korraldaja Laineli Parrest palus kunstnikul rääkida midagi iga maali saamisloost. Need olid enamasti lihtsad armsad seigad, nagu on lihtsad ja armsad seintel rippuvad töödki: värvilistele sügislehtedele langenud esimene lumi, sügiskulda rüütatud Toomemägi, männid nagu elusolendid rivis tee ja põllu vahel, maharaiumist ootav õunaaed, pikast talvest kevadesse ärkav aguliõu.

Üks vähestest abstraktsetest maalidest «Kas sa puude taga metsa näed?» on Lea Libliku Tartu kõrgema kunstikooli diplomitöö, mis oli väljas lõpunäitusel Tartu kunstimuuseumi viltuses majas. Nagu autori kursusekaaslane Laineli Parrest meenutas, pälvis see hindajatelt kõrgeima tunnustuse.

Olen aastaid neilt näitustelt läbi astunud ja imestanud eksamikomisjoni rangust. Sageli on rahuldavaid rohkem kui väga häid. Muidugi ei ole diplomitöö hinne mingi lõplik näitaja — kunstniku saatus sõltub ju tuhandest asjast.

Impressionistlikud tööd

Kunstiteadlane Enriko Talvistu nentis kunagi Lea Liblikust kirjutades, et too on mõnel maalil oma sõnul järele teinud niinimetatud Monet’ pintslit. Talvistu kommenteeris, et ta näib seda tehnikat loomupäraselt, otsekui iseenesest valdavat.

Põhiliselt on näitusel realistlikud, aga kindlasti mitte «Issand, nii ilus — täpselt nagu fotol!» maalid. Need peegeldavad kunstniku käekirja ja hoiakut ning peidavad endas sageli huumorit. Niisuguste tööde kõrval on aga ka paar tõepoolest suurepärast impressionistlikku pilti.

Igaüks võib Sakala keskusest läbi astuda ja kõike oma silmaga vaadata.

NÄITUS

«Silmnähtav ja kõrvkuuldav»

• Lea Libliku 12 maali Viljandi Sakala keskuse jalutussaalis.

• Avatud iga päev 2. märtsini.

Allikas: Laineli Parrest