Viljandi ja Viljandimaaga on peaaegu kõik seotud. Olgu siis otse või kaudselt. Ka Miliza Korjus. Tea Säga on uurinud Korjuste sugupuud, kuhu ta ka ise kuulub.
Sisukas ülevaade
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lauljanna 1933. aastal kontsertidega mööda Eestit ringi rändas, jõudis ta Tallinna ja Tartu järel ka Viljandisse. Sellest kirjutab Jaak Jõekallas oma vastses elulooraamatus «Unustamatu Miliza Korjus». Nendel kontsertidel saatis lauljannat pianist Peeter Paul Lüdig, Viljandis kirjutatud laulupidude hümni «Koit» autori Mihkel Lüdigi poeg.
Üldteada on, et Estonia ei võtnud andekat lauljannat solistiks. Aga kui oleks võtnud, kes oleks siis osanud Hollywoodist tulla Tallinna Miliza Korjust «Suurde valssi» otsima? Kuidas ta ise seejärel Eestisse suhtus, saab lugeda raamatust.
Film valsikuningas Johann Straussist levis riigist riiki ja jõudis, imede ime, ka Nõukogude Venemaale — Miliza Korjus meeldis Stalinile.
Minu ema puutus õmblejatöö tõttu kokku paljude inimestega. Vabal ajal — nii paljukest, kui seda juhtus olema — kutsusid ühed teda soliidsesse linnakohvikusse, kus mängis mahe muusika, teised rannakohvikusse, kus sai tantsida, kolmandad teatrisse või kinno, kus jooksid tollased muusikalised trofeefilmid kui palsam sõjas kannatada saanute hingele.
Kui läinud sajandi keskel «Suur valss» Viljandisse jõudis, kutsus üks ema kundedest Tooni Viirmaa teda kinno seda vaatama, sest seal mängis tema lapsepõlvesõbratar Miliza.
«Elasime tol ajal Ukrainas,» jutustas Tooni Viirmaa. «Nii mina kui Miliza õppisime Kiievis balletti ja laulu. Minu puhul ajab see muidugi naerma — suur nagu elevant —, aga sõbratarile sobis. Noh, laulmisega saan hakkama, naiskoorist Eha pole mind eemale tõrjutud.»
Tooni ja Miliza pere kolisid Kiievist Gattšinasse. Korjuste perest on juttu raamatus. Tooni tuli Eestisse. Elas pikka aega Viljandis. Siit suundus Tallinna ja töötas Meriväljal ajakirjanike liidu pansionaadis hooldajana. Oma lapsepõlvesõbratarist rääkis ta igaühele, kes tahtis. Aga ega neid tahtjaid kuigipalju olnud. Rohkem oli neid, kes püüdsid veenda, et Milizal pole mingeid Eesti juuri. Seda jura ajasid mõned uurijadki.
Minu ema tänas Toonit kinnoviimise eest, ehkki seda filmi oli ta juba Eesti ajal näinud ning käinud lauljannat teiste koolitüdrukutega ka Viljandis kuulamas.
Muidugi käisin minagi kooliajal «Suurt valssi» vaatamas. Sõjaväes näidati seda mitu korda. Siis veel Tartus...
Jaak Jõekallas on üllitanud ülikena ja sisuka raamatu. Õnnestumisele on kaasa aidanud see, et ta ise on õppinud laulja, pealegi Estonia artist. Teiseks on autor kõrgharidusega bibliograaf, kel on tugev uurijavaist. Tema suur autogrammikogu on võimaldanud luua peategelasele kaasaegsetest tugeva tausta. Primadonna ei ole üksi.
RAAMAT
Jaak Jõekallas, «Unustamatu Miliza Korjus»
• Toimetaja Lauri Vanamölder
• Kujundaja Mart Kivisild
• 216 lehekülge
• Pegasus 2012