ÜHE TUNTUD sotsiaalteadlase sõnul on Eestis praegu revolutsioonieelne olukord. Ühe tuntud poliitiku arvates on aga kõik parimas korras ning need, kes seda ei tunnista, on lihtsalt ignorantsed.
Mis on Eesti asi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimkond on õppinud äärmuste vahel keskteed leidma. Olen veendunud, et revolutsiooniks ei ole põhjust. Küll aga on oluline seisatada ning mõelda: mida ja kuidas saaksime teha paremini?
Palju on räägitud eetikakriisist. Räägitud ja kirjutatud. Veel rohkem on aga hukka mõistetud. Seekord siis erakondi tervikuna, hoolimata nende individuaalsest panusest.
Tõenäoliselt tunneb Keskerakond ennast praeguses olukorras üpris hästi, sest lisaks tema sagedasele ämbrite kolistamisele on seekord «pärleid» pildunud ka need, kelle hoovil alles hiljuti näis kõik korras olevat.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser ütles oma erakonna üldkogul peetud kõnes, et Eesti on jõudnud poliitika räpasuse tõttu moraalsesse kriisi. Edgar Savisaar leidis oma tavalises demagoogilises headuses, et eetikaprobleemid on teisejärgulised ja rahulolematuse põhjusi tuleb otsida sotsiaalpoliitikast.
Tõde on nende arvamuste vahepeal. Niinimetatud kilekotiskandaal ja kellegi tagasi astumata jäämine võivad ju inimeste õigustunnet riivata, ent nendele sündmustele osutatakse siiski natuke liiga palju tähelepanu.
EESTI ON KAHEKÜMNE aastaga läbi teinud suure arengu. Meenutagem kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate algust ning võrrelgem seda aega tänapäevaga.
Meie väike Eesti on astunud Euroopa suurte ja läänelike riikide hulka, meie nime ees ei kasutata enam ühendit «former Soviet republic» («endine liiduvabariik»). Oleme saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, meie sissetulekud (paraku muidugi ka väljaminekud) on kasvanud. Kui paarkümmend aastat tagasi näis meie iseseisvus hapra imena, siis nüüd on see iseenesestmõistetav.
Miks me siis rahul ei ole? Loomulikult on meie riigil muresid, kuid millisel riigil neid ei oleks. Loomulikult kaasneb NATO ja Euroopa Liidu liikmeks olekuga peale õiguste kohustusi, kuid tõenäoliselt saab enamik kodanikke aru, et meie endi huvides tuleb omariiklust kindlustada ning see pole kunagi tasuta.
KINDLUS ON oluline, samuti oma kohustuste täitmine sõprade ja liitlaste ees. Ennast ei saa aga lõhki tõmmata. Osa inimesi on hakanud Brüsselit aina enam kõrvutama Moskvaga. Meie saadikud käivad seal, naeratavad ja noogutavad. Meie sõnavara on rikastunud mõistetega «euroremont», «eurodirektiiv» ja «euronõuded». Üleüldse on kõik väga «euro».
Samas jääb mulje, et hoolimata meie eurotamisest, ei peeta meid alati võrdväärseks partneriks. Põllumeeste otsetoetuste küsimus on hea näide sellest, millega me leppima ei peaks ega lepigi.
Kui me hakkasime vabadust nõudma, oli rahvas täis entusiasmi. Loodeti Tammsaare ridu eeskujuks võttes teha tööd ja leida armastust. Loodeti rajada paremat tulevikku omaenese kätega, arendada oma põllumajandust ja ettevõtlust.
Peagi saabus aga buum. Üldine globaalne heaolumull, milles Eesti ettevõtlus toetamist ei vajanud. Kõik laabus niigi. Riik pidi olema majadusküsimustes vaid küllalt liberaalne, kõik muu lahenes tööka erasektori tegevuse tulemusena. Lääne-Euroopa luksusbrändid omandasid meie silmis enesestmõistetava peab-olema-staatuse ning aina enam ja enam raha kulutati selleks, et end ümbritseda varem kättesaamatu Itaalia ja Saksa toodanguga.
Nüüd on mull ammu lõhki ning vaid liberaalsest maksusüsteemist ei piisa. Seda enam et Eestis on heaoluaegadest juurdunud arusaam, et enamik meile vajalikust kaubast saab mujalt sisse tuua. Seega on niinimetatud Eesti asi pelgalt abstraktne mõiste, sest kodumaal valmistatud toodet peetakse konkurentsivõimetuks või liiga kalliks.
Ometigi oleme just nüüd jõudnud faasi, kus meie inimesed janunevad seda eneseteostust, mis 1991. aastal nende hinges pead tõstis.
OLEN NÕUS, et Eesti poliitika peab muutuma läbipaistvamaks. Isamaa ja Res Publica Liit on seda alati arvanud ning niisugust arengusuunda toetanud. Ent meil ei maksa ülemäära palju aega kulutada ümmarguse laua taga rahulolematuse põhjuste otsimisele. Seiskem oma õiguste eest suures euromoodustises ning toetagem kodumaist ettevõtlust.
Mis puutub viimati mainitusse, siis tähtis on keskenduda tegevus- ja starditoetuste küsimusele ning tarbijate ja ettevõtjate hoiakute kujundamisele. Peame endale aru andma, et suudame ja tahame toota ja tarbida kodumaiseid tooteid.
Sageli arvatakse näiteks, et häid rõivaid saab vaid Itaaliast ja häid aiasaadusi mõnelt eksootiliselt maalt ning kvaliteetse puhkuse veetmiseks tuleb kindlasti istuda lennukile ja lennata sinna, kus autode kõrval kõnnivad kaamelid.
Just selliste eelarvamuste kummutamine, oma enesekindluse taastamine ja enda tarbeks võimalikult paljude kaupade tootmine on ju see, miks inimesed üldse majanduslikku sõltumatust soovisid.