Milvi Helstein naudib nüüd pensionäri rahulikku elu

Milvi Helstein ütleb, et ta on ikka kevaditi puhanud ja nõnda tundub ka praeguse pika puhkuse algus tegelikult väga loomulikuna. Foto: Elmo Riig / Sakala

Noorpõlves proovis Milvi Helstein teha traktoristiluba, kuid sõitis aia pikali. Sinnapaika asi jäigi. Seevastu jõudis ta hiljem õigesti juhtida kümneid, õigemini sadu miljoneid kroone.

See polnud küll Helsteini enda raha — finantsala spetsialistina hoolitses ta viimased kuusteist aastat Viljandi rahakoti eest, neist kümme aastat rahandusosakonna juhatajana.

Palgaraha kõrval on talle ootamatult sülle kukkunud vaid 800 krooni Viking Lottoga. Hasartse loteristina on tal juba ammu välja mõeldud, kuidas jagada selle lotomängu tavapärane peavõit 9 miljonit krooni, kui säärane õnn peaks äkitsi naeratama.

«Meil on elukaaslasega kahe peale viis last ja kõigil on laen,» ütleb ta. «Ise tahaksin ma korteri asemel väikest maja.»

Kui suurvõit jääb tulemata, pole ka häda midagi. Küll aga otsustas Helstein, et palgatööst talle nüüd aitab, ning hakkas aprilli algul pensionäriks.

Kui pikaks ajaks teilt linnavalitsusest lahkumise järel vaikimisvanne võeti?

Üldse ei võetud. Mul poleks millestki vaikida — linna eelarve ja rahaasjad on avalikud.

Ajad on praegu keerulised. Ega Viljandit pankrot ohusta?

Ei ohusta. Tänavu pole linnal veel hullu midagi: suutsime eelarvesse jätta suure jäägi, millega elab kenasti ära. Pakun, et järgmisel aastal on raskem.

Omavalitsusel läheb nii nagu riigilgi — ega üksi midagi ära tee. Ma ei julge prognoosida, kuid arvan, et

möödub veel paar-kolm aastat, enne kui langus taas tõusuks pöördub.

Millal oli Viljandil viimati hea raha-aasta?

Eks see hiljuti olnudki, 2006. ja 2007. aastal. Kui mõtlema hakata, on linn viimastel aastatel ikka väga jõudsalt arenenud. Ma ei pea silmas ainult linnavalitsuse tegemisi, vaid ka erasektorit ja Viljandit tervikuna.

Samas pole liiale mindud, võrreldes näiteks Tartuga. Tartu täisehitamine on midagi jubedat. Võin seda öelda, sest üldiselt meeldib mulle see linn väga, olen seal õppinud ja mu esimene mees oli sealt pärit.

Tuleme tagasi Viljandisse. Kui lihtne või keeruline oli leida rahandusameti etteotsa teile väärilist asemikku?

Lihtne. Marika Aaso, kes muide tuli Tartust, asus meil algul tööle sisekontrolörina. Seda ametit varem polnud ja ta sai nullist alustades väga hästi hakkama. Tema järglasel on nüüd kindlasti kergem.

Marika on asjalik naine. Usun, et ta sobib rahandusameti etteotsa.

Ma vist ei eksi, kui pakun, et rahandusameti juhataja on üks linnavalitsuse olulisemaid, kui mitte kõige olulisem ametikoht.

Kas just kõige olulisem, aga üks olulisemaid kindlasti.

Kuivõrd olite te aga käsutäitja? Või ütlesite ise, kellele raha jätkub ja kellele mitte?

Ametnik ei ole omavalitsuses otsustaja. Ma võisin küll teha ettepaneku, aga kas poliitikud sellega nõus olid, oli iseküsimus. Viimastel aastatel minuga ei nurisetud küll.

Millise linnapeaga teil koostöö kõige paremini klappis?

Töötasin kokku seitsme linnapeaga. Sain nende kõigiga hästi läbi, aga võib-olla kõige kindlam tunne oli Peep Aruga. Ta valdas eelarvet ja raha suurepäraselt. Ta teadis väga hästi, mis peab tulema. Minu ülesanne oli vaid see ära vormistada.

Teisalt oli Aru kõige tujukam meer, nii et tuli arvestada, missuguses meeleolus ta parasjagu on.

Praegune linnapea Kalle Jents on aga inimene, kelle juurde võib alati ükskõik millise küsimusega pöörduda. Ta on kogu aeg sõbralik, teda ei pea kartma.

Läksite töölt ära päevapealt, kui pensioniaeg kätte jõudis.

Täpselt nii. Ma vist väsisin ära. Eks see koorem olnud suur ja ma tundsin, et ei jõua enam hästi. Hakkasid juba väikesed apsakad tulema, näiteks jäi tänavusest eelarvest pool miljonit välja lihtsalt rumala arvutusvea tõttu. Õnneks tulude poolelt ja selle saab hiljem sisse panna, mis tuleb linnale pigem kasuks. Siiski on sellised vead lubamatud.

Kas teid keelitati jätkama?

Otsustasin juba aasta tagasi, et kohe, kui pensioniiga saabub, panen ameti maha. Ütlesin toona ka linnapeale, et arvestagu minu lahkumisega. Ta küsis küll, et ega ma lahkumisjutuga nalja tee. Ma vastasin, et ei tee — ma pole ju naljakas inimene.

Läksite pensionile 4. aprillil. Mitu korda olete juba jõudnud hommikul üles ärgata ja end tööle minema asutada, kuid siis aru saanud, et olete ju pensionil?

Mitte kordagi. Võib-olla osaliselt seetõttu, et olen just kevaditi puhanud. Nii et praegu oleks mul puhkus nii või naa.

Seega ei ole ma kordagi tundnud, et tahan tööle minna. Kui aga loen lehest või kuulen mujalt Viljandi tegemiste kohta, tahaksin küll sekkuda ja natuke õpetada.

Linnavalitsuses teatakse, et jagan hea meelega nõu. Kui palutakse, aitan veel negatiivset lisaeelarvet teha — see on linnal lähiajal plaanis.

Ilmselt on teil töö tõttu rehkendamine nii hästi käpas, et poes on lihtne kaupa korvi ladudes arvet pidada.

Ma ei arvuta poes kunagi. Tegelikult ma ei oskagi peast arvutada. Selleks on ju arvuti! Miks ma pean oma pead vaevama? (Naerab.)

Kuidas teil pensionisammastega läks?

Minul oli teise sambaga liitumine vabatahtlik ja ma ei teinud seda. Kalkuleerisin, et see ei too mulle eriti midagi juurde. Hiljem selgus, et õigesti toimisin — teised minuvanused hoopis kaotasid pensionisambaga liitumise tõttu. Mul ei ole kombeks pea ees igasuguste uuendustega kaasa tormata.

Kui palju jäi teil töö kõrval aega oma hobide kirjanduse, teatri ja ristsõnade tarvis?

Paaril viimasel aastal jäi endale aega väga vähe. Kui õhtul töölt koju jõudsin, olin juba nii väsinud, et läksin vara, kella kümne paiku magama. Teinekord tuli tööd teha ka nädalavahetusel.

Mis te nüüd tegema hakkate?

Praegu puhkan. Sõna otseses mõttes naudin seda, ei teegi midagi erilist.

Jalutan iga päev, loen, lahendan ristsõnu. Varsti jõuab kätte aeg maal toimetama hakata — meil on väike aialapike.

Ostan vist jalgratta, siis on hea see kuus kilomeetrit maale vändata, ei pea laskma end autoga viia.

Nii et teile meeldib pensionär olla.

Praegu on väga hea! Iseasi muidugi, mis sügisel saab. Kardan pisut seda pimedat aega.

Mõni kurdab, et teda sunniti pensionile minema, ja leiab, et elu ongi nüüd põhimõtteliselt läbi.

Minule meeldib see vabaduse tunne. Ma ei pea öösel ärgates mõtlema, kas tööl sai ikka kõik õigesti, ega töiseid mõtteid kirja panema, kartes, et need hommikuks ununevad. Pinge on kadunud.

Seega ei plaani te kohe mõnes pensionäride ühenduses agaralt tegutsema hakata.

Olen juba aastaid tegev mulkide seltsis.

Kindlasti ei taha ma midagi juhtida, aga arvan, et sügisel hakkan ikkagi midagi tegema. Mind on juba kutsutud küll ujuma, küll võimlema. Miks mitte? Ennast peab liigutama ja pikapeale läheb pelgalt kodus istumine ilmselt tüütuks.

Kas on võimalik, et hiljem, kui palju aega juba puhatud, hakkate siiski oma  tööd tagasi tahtma?

Muidugi ei saa niisugust tunnet välistada. See seltskond ja töö ise ka meeldisid mulle. Kui vaid saanuks nii, et õhtul koju tulles jäänuks töö alati tööle.