Auto armatuuri ekraanilt vaatab vastu rida ühesuguseid arve. 23.23 — see on kellaaeg. Kolmas 23, sedapuhku miinusega, annab teada, et väljas on päris krõbe.
Öö Öördis
24. jaanuar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külglibisemisega kurve võtvad BMW-d ja teineteise ümbert kinni hoides jalutavad armunud jäävad linna maha. Viimasel paarikümnel kilomeetril ei kohta ma ainsatki kaasliiklejat ja päris lõpus miilide viisi isegi mitte maju.
Öördi matkaraja parkimisplatsil ei ole samuti hingelistki. Auto jääb vaatama lahkumissuunda, et pärast jäätunud klaasidega manööverdamist poleks, ja suleb uksed vaikse klõpsatusega, justkui enne uinumist ohates. Ekraan, mis nüüd näitab veel kraadi võrra kangemat miinust, kustub sujuvalt koos salongitulega ja alles jääb vaid pimedus.
Või kas jääb? Kui pea kuklasse ajan, näen endale otsa vaatamas miljonit säravat silma. Mõni neist pilgutab mulle nii kelmikalt, et põsed löövad õhetama. Aga võib-olla on see õhetus ka külmast. Teen tähtedele silma vastu.
Vaikus ei ole samuti täielik. Läbi kõrvu katva suusamaski kostab õrnalt truubis voolava vee solinat. Suvel kasvab selles kraavis sihvakas pillirooarmee, mis pisemagi tuule käes sahiseb, kuid praegu on ta kadunud nagu ka tema salapärane sosin.
Jahe hakkab. Huhh! Peab liigutama.
Aurumasin sihil
Järve äärde viiv matkarada on sisse trampimata. Mingid jäljed siit küll lähevad, aga on need jätnud hunt või inimene — mine võta kinni. Esmalt suure sula üle elanud ja siis värske kihi peale saanud lumi hoiab selle kindlalt oma teada.
Ehk ei olekski kuigi meeldiv südaööl pakaselises metsas värskeid hundijälgi leida. Jah, muidugi, teadaolevalt on Eestis juba 1873. aastast kena komme, et hunt inimest ei murra. Aga pean siis mina selle traditsiooni muutmisega ajalukku minema? Kui kiiresti sa nende kohmakate talverõivastega ikka kuuselatva kebid...
Kaskede otsa saaks ehk kergemini. Need kaarduvad lume raskuse all ise üle sihi, nii et igaühest möödumiseks tuleb teha sügav kummardus. «Pagan!» kirun ennast peagi liigse upsakuse pärast. Kas siis nii raske on aupaklikkust üles näidata ja korralikult koogutada? Oma süü, et hoolimatult nõtket tüve müksasid ja lumesahmaka krae vahele said!
Metsas ei näita tähed kuigi palju valgust. Selleks et samme õigesse kohta seada, põleb otsaees pealamp. Iga paari sekundi tagant puhin pahvaku hingeauru tema LED-külma valgusvihku ja veeosakesed hanguvad hetkega sätendavaks pilveks. Küllap haaravad haldjad imetillukesed jääkristallid minu selja taga lennult pisikestesse pihkudesse, et neist endale keesid ja sõrmuseid meisterdada.
Ka nahk hakkab sulejope ja kahe kampsuni all varsti aurama. See pole hea märk, sest märja ihuga on selle talve külmarekordit trotsida sama tark kui alligaatori supluskohas ujuma minna, aga tempot maha võtta ma ei raatsi. Mis siis, kui kuu jõuab enne looja minna, kui mina kidurate rabamändide keskele tema kiirtesse kümblema pääsen? Mis siis, kui kusagilt tuleb suur pilv ja tähed kinni katab? Mis siis, kui sel ajal, mil mina siin sihil sammun, ilmuvad põhjataevasse päikese saadikud virmalised, keda hiljuti Eestis näha oli? Auru juurde!
Sadu selgest taevast
Ja siis ma seisangi Öördi järve kaldal. See veekogu on nagu kameeleon. Ise sünni poolest pruuni karva, rüütab ta päikeseloojangu ajal end kuldpunasesse. Kaunil suvepäeval ehib ta end taevasinaga ja talviti puuderdab palge aristokraatlikult kahvatuks. Nüüd, madalal läänetaevas rippuva kuu valguses, on avar lagendik hõbedane.
Otse kalda ääres on keegi jäält lume ära ajanud, justkui uisurajaks. Ent uisutamiseks sobiks vahest paremini ring või ovaal. See rada on südamekujuline.
Palju õnne sellele, kellele see süda kingiti.
Taevas on täis tähetolmu. Kuidas neid küll nii palju saab olla? Seda enam et nad üksteise järel alla kukuvad — ole ainult mees ja soovi. Näed, seal langes! Ja nüüd seal, otse Orioni kõrval! Veel üks! Vahepeal tundub, et nad kukuvad tõepoolest siiasamasse maapinnale, sest lumi helgib taevale vastu.
Vaikus on nii sügav, et selle hoomamiseks tuleb hinge kinni hoida. Iga hingetõmme tundub pühaduse rüvetamisena. Näib, et ainus heli, mis sellesse teemantidest vormitud maastikku sobib, on puude paukumine külma käes.
Paukumine on ehk vale sõna. Korraliku raksatuse toob kuuldavale vaid osa mände — ilmselt siis, kui pakasele annab järele mõni jämedam tüvi või oks. Vahel kõlab üle hangede ja laugaste aga hoopis terav pliks või kajav plaks. Loodus oma mitmekesisuses ei suuda monotoonne olla isegi sügavkülmas.
Kusagil seal, kesk pakast, lund, pimedust ja vaikust, magavad paljaks kraabitud maapinnal kerra tõmbunud kitsed, tukuvad oksal suled viimase võimaluseni puhevile ajanud sootihased ja hulguvad härmas habemega hallivatimehed. Külma kuningriigi kaunidusest hoolimata tikub paratamatult pähe mõte, et nendele ei ole see lummav eksootika. Nemad ootavad, et tuleks juba sula, et vähemalt päike metsa kohale kerkiks ja natukenegi soojendaks.
Kuid kell näitab alles päeva esimest tundi. End pooleldi selili visanud poolkuu läheb horisondi kohale laskudes üha kollasemaks ja varsti kaob ta teisel pool järve rabamändide taha.
Suur Vanker on peaaegu pea kohal. Tema tagumise ratta ja nurga järgi on lihtne Põhjanaela ja sellega koos põhjakaart üles leida, kuid virmalisi sinna sel ööl tekkivat ei paista. Jäägu see öö Linnutee soolokontserdiks.
Kõndimisega tekkinud palavus on ammu kehast kadunud, nagu ka sellele järgnenud mõnus soojatunne, tavaolek ja kerge jahedus. Nüüd on juba põrgukülm. Panen pealambi taas põlema ja rühin tagasi auto poole. Rajast paremat kätt hakkab silma lühike hiire jäljerida. Lumest on ta tulnud ja lumme kadunud. Olgu tal lumeteki all mõnus ja soe!