Eestlased teevad okaspuid istutades palju vigu

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aino Aaspõllu
Aino Aaspõllu Foto: Elmo Riig / Sakala

Okaspuud on nii koduaias kui linnaruumis väga tänuväärsed taimed: nad pakuvad rõõmu aasta läbi. Paraku eksitakse tihti nende kasvatamisel.

Dendroloogia seltsi presidendi Aino Aaspõllu arvates valitseb meie istikuturul paras anarhia: meil ei maksaks tegelikult väga paljusid soojema kliimaga riikidest sissetoodud okasvorme kasvatada ega müüa. «Kui vahel müüjatelt küsin, miks nad Eesti oludesse sobimatuid istikuid pakuvad, ütlevad nad vastuseks, et inimesed ju ostavad. Nii võibki Tallinna uutes elurajoonides kevaditi näha sadu meetreid õnnetuid Hollandist pärit okaspuid, mis on talvega välja läinud.»

Aaspõllu sõnul võib praegu igaüks kirjutada, et istutage seda, teist või kolmandat, paraku jagatakse tihti asjatundmatuid soovitusi ega osata hinnata, kuidas erisugused puud ja põõsad meie kliimas edenevad.

«Hiljuti soovitas üks maastikuarhitekt vanadesse parkidesse täienduseks istutada Euroopa nulgu, mis kasvab Eestis hästi vaid pehme kliimaga Hiiumaal, ja palsaminulgu, mida ei ole siin enam aastakümneid mõtet kasvatada, sest ta haigestub kohe ja muutub koledaks,» tõi ta näite ning nentis: «Vene ajal, kui piirid olid suletud, oli asi lihtne: olid vaid kodumaised puud ja põõsad ning neid tunti ja osati kasvatada.»

Kõik algas tavalisest kuusest

Vanim koduaia okaspuu on Eestis harilik kuusk, mida eelmise sajandi algul hakati hekiks istutama. Niisugust hekki peab Aino Aaspõllu meie ilmaoludes seniajani parimaks tuuletõkkeks.

Teine enam levinud okaspuu, eriti kalmistutel, oli toonases haljastuses harilik elupuu. Mõisaparkidesse toodi Saksamaalt lehiseid ja Alpi seedermände, aga ka torkavaid kuuski ehk hõbekuuski, nulge ja ebatsuugasid — kõiki viimati mainituid tunti Saksa kuuse nime all.

Veidi hiljem, Teise maailmasõja järel, hakati kodumajadegi juurde istutama hõbekuuske, samuti mägimändi ja sabiina kadakat.

«Peaaegu igas aias olid ühedsamad liigid — ega tollal puukoolides muud saada olnudki,» ütleb Aaspõllu. «Põhilised kasvunõksud olid teada: hõbekuusk ja mägimänd tahavad päikest, sabiina kadakas nõustub ka poolvarjuga.»

Pärast seda kui Eesti taasiseseisvus ning piirid avanesid, asuti Euroopast, põhiliselt Hollandist, sisse tooma mitut masti okaspuuvorme ja pilt läks hoopis kirjumaks. Nüüd ei ole inimesed enam kursis taimede kasvutingimustega ning paljud soojemas kliimavöötmes kasvanud istikud ei kipu meie talvel vastu pidama.

«Näiteks seeder, mida meil Eestis kenasti kasvava seedermänniga sageli segi aetakse, siin ei edene, aga ehituspoest võib inimene, kes taimi ei tunne, seda ikka osta. Paraku on sellest järgmisel kevadel alles pelgalt luud,» kõneleb dendroloog.

Sobilikke liike on väga palju

Viimasel ajal on okaspuid kimbutama hakanud aina rohkem haigusi. «Oma aiast rookisin välja sabiina kadaka ja Hiina kadaka vorme, sest ei jõua neid igal kevadel ja sügisel massiliselt levivate seenhaiguste vastu pritsida,» räägib Aino Aaspõllu.

Kõige haiguskindlamana nimetab ta meie koduaedades hariliku kuuse vorme, millest päris suur hulk on Eesti päritolu. Need võtavad vähe ruumi ega vaja talvekatet.

«Suurepärane puu on kitsa võraga ja külmakindel Serbia kuusk. Eriti paslik on väiksemasse aeda sort «Nana». Endiselt on kindla peale minek hõbekuusk. Tänapäeval on torkava kuuse vorme muidugi palju, alustades madalatest kerakujulistest ja lõpetades püramiidjatega,» kõneleb Aaspõllu.

Palju on tema sõnul ka huvitavaid kadakaid, näiteks kaljukadaka hõbedased püramiidvormid, mis on ka külmakindlad.

Täiesti varjus kasvavatest liikidest passib aeda kodumaine harilik jugapuu. Selle nooremaid taimi võiks Aaspõllu ütlemist mööda siiski talveks kuuseokstega katta, et need külmakahjustusi ei saaks. «Aga isegi kui külm neid talvel näpistab, ei juhtu midagi hullu, sest jugapuu talub suurepäraselt kevadist tagasilõikamist ja juba poolest suvest on uued võsud kahjustatud osa kinni kasvatanud.»

Hariliku metsamänni aeda istutamisega manitseb dendroloog olema ettevaatlik, sest see kasvab kõrgeks ja nõuab valgust. Suuremasse koduaeda sobib tema hinnangul mändidest kõige haiguskindlam Makedoonia ehk Rumeelia mänd, mis kuulub sarnaselt seedermänniga viieokkaliste mändide hulka.

«Vanades Eesti parkides on mändidest ohtralt laia võraga Alpi seedermändi, vähem Siberi seedermändi. Väikeaeda on pakkuda palju mägimänni vorme, neist osa sobib isegi kiviktaimlasse, sest ei kasva rusikast suuremaks. Tõsi, valguse suhtes on nad hästi kapriissed: kui istutada need varju, väänduvad oksad igas ilmakaares ega ole ilusad,» kõneleb Aaspõllu.

Kui elupuud olid varem vaid kalmistutel, siis nüüd on neid ohtralt ka uuselamurajoonides. «Harilikud elupuud on külmakindlad ja sama hästi kui haiguskindlad. Värvi- ja vormivalik on nende puhul hästi suur. Aga nendega koos võiks peale muru kasvada ka rikkalikult õitsevaid põõsaid, et piirkond ei meenutaks kalmistut,» leiab dendroloog.

Rõõmu toovad nulg ja lehis

Aino Aaspõllu rõhutab, et kiire kasvuga puu sobib üksnes väga suurde aeda. Arvestada tuleb seda, et kui istutada ta samuti kiirekasvulise lehtpuuga liiga lähestikku, võib võra kahjustada saada.

Dendroloogi meelest sobivad suurde koduaeda hästi hall nulg ja selle vormid. Värdnulg sobib aga näiteks krundi piirile.

Meie mõisaparkides on rohkesti vanu suuri lehiseid — neidki peab Aaspõllu toredaks ja Eestisse hästi sobivaks okaspuuks. On ka põnevaid aeda passivaid lehise väikevorme. Näiteks vonklevate okstega «Diana» on dekoratiivne isegi ilma okasteta.

«Lehis on puu, mis talveks okkad maha heidab. Kevadel, kui need õrnrohelisena taas puhkevad, avaneb uhke vaatepilt: punased käbid on okstel justkui roosikesed,» kirjeldab Aaspõllu ning lisab: «Samuti on võrratu lehise sügisene kuldseks värvumine.»

Dendroloog nendib, et kui veel 30-40 aastat tagasi oli Eestis väga popp puuliik ebatsuuga, mida hinnati kiire kasvu poolest, siis kliima soojenemise tõttu need puud enam Eestisse hästi ei sobi, sest haigestuvad seente põhjustatavasse pudetõppe.

«Ebaküpressidest on seni hästi vastu pidanud mägiküpress ja selle vormid. Paraku vajavad ka need viimasel ajal pritsimist seenhaiguste vastu,» ütleb Aaspõllu. «Sissetoodutest on väga efektne Kalifornia ebaküpress, mille okkad on lausa sinised ja äärmiselt ahvatlevad. Hetkeks saab sellest parima heki, aga järgmisel kevadel on see nagu rebane pruuniks läinud. Nii et see külmaõrn taim meie kliimasse ei passi.»

Väga häid istikuid saab Lätist

Aino Aaspõllu tõdeb, et taimedega, mis on kasvanud Eesti puukoolides, enamasti muret ei ole. See-eest põhiliselt ehitusmaterjale müüvatest poodidest, mis saavad oma kauba valdavalt Lääne-Euroopast, ta neid osta ei soovita, sest suur osa neist ei sobi Eestisse ja istikud ei ole ka kvaliteetsed.

«Oma aeda olen kõik okaspuud toonud Nurga puukoolist Hellamaalt. Seal on väga suures valikus meile sobivaid Poola päritolu taimi. Samuti on head istikud Järvselja puukoolis ja Tartu Rõõmu tee puukoolis. Kes aga Eestist endale meelepärast ei leia, võib minna Läti parimasse, Baltezeri puukooli. Sealt saab väga huvitavaid okaspuuvorme, parimaid meie aedadesse sobivaid rododendroneid ja ohtralt teisigi ilusaid istikuid, mis ka meie kliimas hästi vastu peavad.»

Aaspõllu tähelepanekut mööda tunnevad eestlased puid ja põõsaid väga halvasti, seepärast võiks neid juba lastele koolis põhjalikumalt õpetada.

«Eesti dendroloogia selts on püüdnud võidelda meile sobimatute puude ja põõsaste müümise vastu, aga tarbijakaitse ei ole meie ettepanekuid tõsiselt võtnud. Nii et kui te tahate kindla peale välja minna, soetage endale istikuid, mida soovitab dendroloogia selts. Meilt võib alati nõu küsida.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles