Eile möödus 93 aastat Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel vaherahu jõustumisest, mis tähistas Eesti täielikku võitu Vabadussõjas. Juba 1920. aastatel sai alguse traditsioon pidada 3. jaanuaril relvarahu kehtimahakkamise hetkel ehk kell 10.30 vaikuseminutit. Kirikukellad helisesid ja inimesed peatusid, kus nad ka poleks parasjagu viibinud.
Küllap leidus eilegi neid, kes vana kombe kohaselt tähendusrikkal ajal kusagil tänavanurgal seisma jäid, mütsi peast võtsid ja mõttes Eesti vabaduse eest langenuile tänu avaldasid. Samas pole kahtlust, et neid oli väga vähe. Suurem osa jätkas häirimatult oma argist teekonda. Vähemasti ei silmanud ma «Sakala» toimetuse aknast Viljandi südalinnale pilku heites ühtki linlast, kes oleks jäistel kõnniteedel ukerdamisse pausi teinud.
Muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste avaldas eile hommikul raadios arvamust, et vanal kombel on lootust taas elule ärgata. Mina seda ei usu. Ja ega selle nimel olekski mõtet ülearu vaeva näha. Peaasi, et õpilastele suudetaks koolis veenvalt seletada, kui oluline ja erakordne sündmus Vabadussõda meile ikkagi oli.