Hooldaja ja hooldatav

Helmen Kütt
, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helmen Kütt
Helmen Kütt Foto: Erakogu

JUBA AASTAID On Eestis 3. detsembril tähistatud rahvusvahelist puuetega inimeste päeva, mil pööratakse tähelepanu erivajadustega inimeste muredele, neile pakutavatele teenustele, aga ka riigi ja omavalitsuste kohustustele ja võimalustele abivajajate toetamisel. Siis aga tuleb argipäev ning tihti jäävad hooldaja ja hooldatav päris üksi.

Mullu oli omastehooldajatele omamoodi suurpäev 13. detsember, kui esimest korda käsitleti omastehoolduse olukorda riigikogu suures saalis ja veel riiklikult tähtsa küsimusena.

Hooldusest, selle valukohtadest ja proovikividest räägiti ausalt ja professionaalselt, kohati nii otsekoheselt ja emotsionaalselt, et parlamendisaalis võttis maad hauavaikus.

Riigikogu liikmeid liigutasid ja panid sügavalt järele mõtlema ajakirjaniku, saatesarja «Puutepunkt» toimetaja Tiina Kangro esitatud lood konkreetsetest inimestest — hooldajatest ja hooldatavatest.

Üks neist rääkis Kesk-Eestis elavast naisest, kes on jäänud koju, et hooldada oma poega, sest too ei saa ennast liigutada, vist ei näe ja teda tuleb toita makku paigaldatud sondiga. Lämbumise vältimiseks on tarvis alatasa aspireerida poisi hingamisteid. Emale makstakse 19 euro suurust hooldajatoetust. Mingeid lisateenuseid selles Eestimaa nurgas ei pakuta ja perel pole ka transpordivõimalusi.

Nii kipubki iga raskema puudega inimese kõrvale tekkima veel teinegi abivajaja: töötu, sissetulekuta, ühiskonnaelust kõrvale jäetud ja ülepingest läbikulunud tervisega omasehooldaja.

IGAPÄEVAELU rahmeldustes ei mõtle paljud meist, et Eestis elab ligi 200 000 omastehooldajat, kes tegelevad puuetega laste, tööealiste puuetega inimeste, krooniliste haigete ning eakate inimeste hooldamisega. Omastehooldus hõlmab väga erineva vanuse ja hoolduskoormusega inimeste hoolekannet, alates sünnist kuni surmani.

Tegelikult võib vaid hetkega igaühest meist saada kas hooldaja või hooldust vajav inimene. Inimese elu on habras ja hirmuäratavalt ettearvamatu. Kui peaks juhtuma avarii või mõni muu õnnetus või ütleb tervis ootamatult üles, sõltub edasine väga palju teistest, eeskätt lähedastest.

Meie põhiseadus kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, sätestades ühtlasi, et puuetega inimesed on riigi ja omavalitsuste erilise hoole all.

Perekonnaseadus ütleb omakorda, et ülalpidamist on õigustatud saama alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. Samas on toetus raske puudega inimese hooldajale 15 ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust, enamasti 19 eurot kuus.

Rahanappuse kõrval on üks suuremaid probleeme see, et hooldajatele ei osutata küllalt tugiteenuseid. Lisaks on teenuste tase ja kättesaadavus eri linnades ja valdades väga erinev. Teenuste puudus toob aga kaasa hooldajate tervisliku seisundi halvenemise ja töövõimetuse. Omastehooldajatel pole ka sotsiaaltagatisi. Neil ei ole õigust puhkusele ja sageli ei ole neil hooldatavat kuhugi jätta.

OMA KÕNES riigikogu ees rõhusin sellele, et olukorras, kus elanikkond vananeb ja maksumaksjate arv väheneb, tuleb omastehoolduses nii inimvara kui raha targemalt kasutada.

Võib isegi öelda, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõu kasutamisega pillavalt ringi. Puudega lapse hooldajatelt jäävad ju maksud laekumata, sest nad on sunnitud kodus oma lähedase eest hoolitsema. Seetõttu vajaks muutmist perekonnaseadus, mis praegu mõistab vanemad kuni surmani oma abivajava puudega lapse hooldajaks.

Väikeses Eestis tuleb inimestele rehabilitatsiooni- ja tugiteenused kättesaadavaks teha sõltumata sellest, kas nad elavad linnas või ääremaal. Riik peab võtma ühese vastutuse, kaasates omavalitsusi. Oma lähedastele pühendunud inimestele tuleb anda turva- ja kindlustunne.

SOTSIAALDEMOKRAATIDE eestvedamisel parlamendis toimunud arutelu süstis minusse usku, et poliitikud on suutelised neis küsimustes erimeelsused ületama ja koostööd tegema, mis lõpuks päädib ka seadusemuudatustega. Sellest vallast on tuua hea näide, kuidas ühiselt otsustati teha lõpp arulagedale kviitungimajandusele omastehoolduses. Mõnda probleemi on võimalik lahendada lihtsalt ja kiiresti.

Riigikogu sotsiaalkomisjonis ootab järge meie fraktsiooni eelnõu, mis vabastaks õppelaenu tagasimaksmise kohustusest inimesed, kes ei saa puudega lapse hooldamise tõttu tööl käia. Kehtiva korra järgi ei pea õppelaenu tagasi maksma üksnes need, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles