Viimasele 12 kuule tagasi vaadates nimetab Viljandi maavanem Lembit Kruuse kõige tähtsamaks seda, et vahepeal eksistentsiaalsete küsimustega silmitsi seisnud haigla, kultuuriakadeemia ja maksuameti kohalik esindus said kokkuvõttes kindlustunnet juurde.
Kui asusime «Sakala» ajakirjanikega Viljandimaa aasta tegu valima, mõistsime üsna ruttu, et tugevaid kandidaate sellele tiitlile polegi — laual olnud variantidest üks ei kuulnud, teine ei näinud. Lembit Kruuse, mis oli teie arvates 2012. aastal meie maakonna tähtsündmus?
Esiteks see, et vahepeal piltlikult öeldes ratastel olnud riigiasutused jäid lõpuks ikkagi siia paika. Pean silmas haiglat, kultuuriakadeemiat ja maksuametit. Meenutagem, et kõigi nende puhul oli õhus küsimus, kas ja millises mahus need siin edasi tegutsevad. Mul on siiralt hea meel, et kõik nad said lõpuks kindlustunnet juurde.
Teine oluline märk oli Viljandit ümbritseva nelja valla otsus järgmisel aastal ühineda. Kogu meie elu tiirleb paratamatult keskuste ümber ja ses mõttes on rõngasvalla loomine igati loogiline samm. Usun, et see aitab maakonna keskosas elu paremini korraldada.
Kui kindel te selles ikkagi olete? Mida liitumine annab?
Viljandi ümbruse inimeste elu on alati olnud tihedalt linnaga seotud. Nende elukorraldus tugineb põhimõttele «Viis minutit ja Viljandis». Niisiis jõuab omavalitsuslik korraldus eeloleva reformiga reaalsele elule järele. See muudab tarkade otsuste langetamise lihtsamaks, saab rohkem keskenduda koostööle.
Pean õigeks, et omavalitsuste piirid vastaksid võimalikult täpselt sellele, kuidas inimesed tegelikkuses liiguvad. Igal piirkonnal peaks olema oma kindel tõmbekeskus. Viljandi valla keskus ongi Viljandi linn.
Mis mõtet on sel juhul rõngasvalda teha? Miks ei otsustatud kõnealuseid valdu kohe linnaga liita?
Paistab, et just Viljandi juhid pole selleks veel valmis.
Miks te pole võtnud Loit Kivistikul nööbist kinni ega õhutanud teda naabrite kutsele positiivselt vastama?
Tõtt-öelda pole ma ka ise päris kindel, kas linna ühendamine valdadega oleks praegu kõige õigem samm. Võib-olla ongi mõistlik kõik arenguetapid järk-järgult läbi käia. Loomulik areng võib mõnikord tunduda pika ja piinavana, kuid see välistab kiirustamisest tingitud vead.
Pealegi olen kuulnud inimesi ütlemas: ärge laske linnamehi maa asjade üle otsustama ega maamehi linna elu dikteerima.
Võib-olla ongi neil õigus, ehk ei saagi neid samast kabinetist juhtida. Maainimesel võib olla väga raske mõista, miks linlane nõuab iga mõne meetri taha tänavavalgustit — talle sinna põldude vahele ei hakka ju keegi kunagi laternaid püsti panema. Need on ajast aega olnud eri maailmad, mistõttu on linnaõigust läbi sajandite muust maast eraldiseisvana käsitletud.
Aga see ei tähenda, et linn ja maa ei peaks tegema tihedat koostööd nendes valdkondades, mis aitavad inimestel igapäevases elus paremini hakkama saada.
Oleme toimetuses juba aastaid arutanud, millal võiks saabuda hetk, mil saame tõdeda, et maakonna elanike väljavool hakkab pidurduma. Tõtt-öelda oleme hakanud lootust kaotama, sest viimasel kümnendil on lahkunuid olnud järjekindlalt ligi tuhat aastas. Kas meil üldse on lootust selle protsessi põhja näha enne, kui viimane viljandimaalane oma maja ukse väljastpoolt lukku keerab?
Me ei tea, milline demograafiline pilt meile avaneks sellisel juhul, kui 2008. aastal poleks majanduskriis peale tulnud — ehk oleksime siis mõnevõrra positiivsemas seisus. Viimastel aastatel pole minejateks olnud ettevõtjad, vaid tööotsijad. Need, kes endale ja teistele tööd ja leiba annavad, on seni kohapeal rakendust leidnud. Seega võib öelda, et maakonnas elada sobibki eeskätt tugevatele ja tegusatele.