Eile, 27. detsembril tähistas Viljandi Jaani kogudus kiriku 540. ja selle taaspühitsemise 20. aastapäeva. Juubeli puhul on sobiv meenutada sündmusi, mis järgnesid Jaani kiriku sulgemisele aastal 1952.
Kuidas kaubalaost jälle kirik sai
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algul seisis kirikuhoone tühjana. Aastatel 1959—1982 oli seal aga Viljandi Kaubastu ladu number kolm. Pikk tänav oli ümber nimetatud Pioneeri tänavaks ja kiriku aadress oli Pioneeri tänav 6. Sama aadressi kandis pastoraadis asuv raamatukogu.
Viljandis olid võimule saanud võitlevad ateistid — see oli ametlik nimetus eriti tublidele. Kiriku sulgemine ei olnud aga nende ainus usklikke piirav otsus. Viljandi Linna TSN Täitevkomitee 1953. aasta 24. septembri otsusega number 284 keelati alates 1. jaanuarist 1954 matmine Vaksali tänava, Riia maantee ja Reinu tee vahel asuvale surnuaiale, kus olid ka Jaani koguduse liikmete matmise alad. Kalmistust kavatseti kujundada park. Läks aastaid, enne kui sinna taas matta lubati.
Jaani kirik oli aastast 1964 riikliku kaitse all kui mälestis number 549 — eesti rahva elulaadi osa oli ju arhitektuuripärand. 27. veebruaril 1973 võeti vastu Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus number 91, mis kehtestas ajalooliste keskuste kaitsetsoonide põhimääruse ja kaitsetsoonide piirid ajaloolistele linnadele, teiste hulgas ka Viljandile. See oli meie haritlaste mitme aastakümne töö tunnustamine.
Kontserdisaal kultuurimajale
Aastal 1975 koostas vabariiklik restaureerimisvalitsus määrava tähtsusega projekti «Viljandi vanalinna kaitse- ja ehitustegevuse reguleerimistsoonide detailplaneerimine». Selle autorid olid Kaur Alttoa ja Ervin Sedman. Projekti ettepanekute osas oli kirjas: «Pioneeri tänav 6, kirik, eriti väärtuslik, on ladu, rekonstrueerida kontsertsaaliks, ja Pioneeri tänav 6, pastoraat, väärtuslik, on raamatukogu, kohaldada kontsertsaali admin-majanduse hooneks.»
Et Jaani kirikut päästa, võeti plaani ehitada sinna kontserdisaal. Kehtiva korra kohaselt koostas ajaloolane Kaur Alttoa aastal 1979 «Viljandi endise frantsisklaste kloostri (hilisem Jaani kirik) ajaloolise õiendi». 1980. aastatel algasid arheoloogilised uurimistööd. Neid tegid ajaloolased Urmas Selirand ja Kaur Alttoa kunagise kloostri asukohas. Kirikus jätkusid need Alttoa juhtimisel aastatel 1986—1989.
Kirik mõõdistati aastal 1983, aastatel 1988-1989 tehti stereofotogrammeetriline mõõdistamine. Nende mõõdistamiste alusel valmisid tööjoonised.
Arheoloogilistel kaevamistel selgus, et enne praegust kirikuhoonet asus samas paigas väike kirik — selle kooriruumi kaarjas müür on nüüdseks renoveeritud ja nähtav kiriku altariruumi all krüptis. Püha Franciscuse (frantsisklaste) ordu ehitas selle kiriku asemele kloostri ja kiriku.
Aastal 1982 tellis Viljandi rajooni kultuuriosakond projekti, mille alusel pidi kiriku ruumidesse tulema Viljandi rajooni kultuurimaja kontserdisaal. Sinna olid kavandatud keskküte, 300—400 istekohta, kooripoodium ja orel. Vajalikud leiti olevat ka mõned kõrvalruumid, nagu esinejate garderoob. Projektis paluti ette näha veel külastajate garderoobi, WC-de ja müügipunkti ehitamise võimalused ehituse teises järgus. Kontserdisaali arvati kasutatavat umbes kord nädalas.
Projekteerija tegutses kiiresti, nõudis välja tehnilised tingimused ja töö saigi valmis. Tellija kõiki soove ei olnud paraku võimalik täita. Kontserdisaal mahutas ainult 210 istekohta. Juurde- ja kõrvalehitisi ei kavandatud, selle asemel otsustati kaevata hoone alla kelder ning paigutada esinejate ja külastajate abiruumid sinna. Abiruumide mahtu tööjooniste käigus suurendati.
Kiriku torn kavandati joonise järgi, mis oli tehtud enne selle põlemist aastal 1811. Niisugusest plaanist aga loobuti ja piirduti torni kapitaalremondiga.
Restaureerimisnõukogu arutelu ja eskiislahendus näitavad, et projekti autorite lahendustega tasakaalustati kultuuriosakonna soovid ning kirikuhoone säilitati muutmata kujul. Loobuti uue klaaspaviljoni juurde või kõrvale ehitamisest. Siiski kaaluti kuni viie meetri sügavusele maa alla tehniliste abiruumide ploki rajamist.
Töised aastad
10. mail 1982 vaadati projekt üle ning hakati koostama tööjooniseid. Peagi tehti ehitustöödega algust, aga need jäid seisma, kuni 1987. aastal määrati vabariikliku restaureerimisvalitsuse Viljandi osakonna juhatajaks Heinar Mirka.
Mirka juhtimisel restaureeriti aastatel 1987—1991 kiriku torn, katus ja lagi. Rajati raudbetoonist keldrikorrus esinejate riidehoiu ja abiruumide tarvis. Paigaldati elektri- ja veevarustus ning kütteseadmed. Taastamisraha eest osteti kirikusse sisustus ja valgustid.
Sisekujunduse tegi arhitekt Ene Odraks, altari kavandas Aivar Oja ja teostas Saaremaa Dolomiit. Ristimiskivi kinkisid aastal 1994 Gildemanni meistrid Raplamaalt.
1965. aastal Hamburgis ehitatud oreli kinkis Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. Sealt saadeti kohale ka töömehed, kes selle suvel 1992 kokku panid.
Püha Franciscuse vitraažaken sai valmis ja seati oma kohale jaanipäevaks 1993. Selle kingituse tegi kirikule väliseestlane Ingrid Nenn, kui ta Rootsist Viljandis käis. Kõik vitraažaknad on teinud Renee Aua. Vaibad «Taevaredel» ja «Ristivaip» on kavandanud ja kudunud professor Anu Raud. Vahepeal Kuusalu kirikusse viidud tornikell on ka kirikusse tagasi toodud.
Kas kirik või kontserdisaal?
14. novembril 1989 avaldas Maret Tomson «Sakalas» artikli «Kas kirik või kontserdisaal?». See algas optimistlikult: ehitustööd lähevad hästi. Kõlas aga ka murenoot: orelit ju pole.
Juba oli õhus sõpruslinna lubadus orel kinkida, ent jälle puhkesid vaidlused, kas paigutada see nagu kirikus või hoopis ette võidukaarele. Kaur Alttoa ja Merle Kinks ütlesid avalikult välja, et sellesse hoonesse tuleb kirik ning orel on tarvis paigutada kiriku tavade järgi.
Kõlas ka vastulauseid, kuid Viljandi haritlased ning hoone kavandajad ja ehitajad toetasid kiriku taastamist. Viljandi kultuuriosakond taotles kirikuhoonet kultuurimajale, nentides, et see on taastatud riigi raha eest ja oleks õige, kui see on paar päeva nädalas kultuurimaja halduses. Kui aga hoone kultuurimajale andmine läks linnanõukogus hääletamisele, sai see eitava vastuse. Linnavalitsus vastas kultuuriosakonna taotlusele samuti eitavalt ja tagastas kirikuhoone õigusjärgsele omanikule, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi Jaani kogudusele.
Kiriku taastamise tööd jäid rahapuuduse tõttu pooleli. Rahandusministeerium eraldas siiski 300 000 rubla tööde lõpetamiseks.
24. detsembril 1991 kirjutas Toomas Mattson «Sakalas»: «Täna, jõululaupäeval peetakse mitme aastakümne järel Viljandi Jaani kirikus taas jumalateenistus. Viljandi restaureerijad on mehesõna pidanud. Eile keskpäeval andsid nad üle sümboolse võtme, sest põhitöö on lõppenud.»
Evangelist Johannese päeval, 27. detsembril 1992 pühitseti Viljandi Jaani kirik taas.