Viimasele 12 kuule tagasi vaadates nimetab Viljandi maavanem Lembit Kruuse kõige tähtsamaks seda, et vahepeal eksistentsiaalsete küsimustega silmitsi seisnud haigla, kultuuriakadeemia ja maksuameti kohalik esindus said kokkuvõttes kindlustunnet juurde.
Kui asusime «Sakala» ajakirjanikega Viljandimaa aasta tegu valima, mõistsime üsna ruttu, et tugevaid kandidaate sellele tiitlile polegi — laual olnud variantidest üks ei kuulnud, teine ei näinud. Lembit Kruuse, mis oli teie arvates 2012. aastal meie maakonna tähtsündmus?
Esiteks see, et vahepeal piltlikult öeldes ratastel olnud riigiasutused jäid lõpuks ikkagi siia paika. Pean silmas haiglat, kultuuriakadeemiat ja maksuametit. Meenutagem, et kõigi nende puhul oli õhus küsimus, kas ja millises mahus need siin edasi tegutsevad. Mul on siiralt hea meel, et kõik nad said lõpuks kindlustunnet juurde.
Teine oluline märk oli Viljandit ümbritseva nelja valla otsus järgmisel aastal ühineda. Kogu meie elu tiirleb paratamatult keskuste ümber ja ses mõttes on rõngasvalla loomine igati loogiline samm. Usun, et see aitab maakonna keskosas elu paremini korraldada.
Kui kindel te selles ikkagi olete? Mida liitumine annab?
Viljandi ümbruse inimeste elu on alati olnud tihedalt linnaga seotud. Nende elukorraldus tugineb põhimõttele «Viis minutit ja Viljandis». Niisiis jõuab omavalitsuslik korraldus eeloleva reformiga reaalsele elule järele. See muudab tarkade otsuste langetamise lihtsamaks, saab rohkem keskenduda koostööle.
Pean õigeks, et omavalitsuste piirid vastaksid võimalikult täpselt sellele, kuidas inimesed tegelikkuses liiguvad. Igal piirkonnal peaks olema oma kindel tõmbekeskus. Viljandi valla keskus ongi Viljandi linn.
Mis mõtet on sel juhul rõngasvalda teha? Miks ei otsustatud kõnealuseid valdu kohe linnaga liita?
Paistab, et just Viljandi juhid pole selleks veel valmis.
Miks te pole võtnud Loit Kivistikul nööbist kinni ega õhutanud teda naabrite kutsele positiivselt vastama?
Tõtt-öelda pole ma ka ise päris kindel, kas linna ühendamine valdadega oleks praegu kõige õigem samm. Võib-olla ongi mõistlik kõik arenguetapid järk-järgult läbi käia. Loomulik areng võib mõnikord tunduda pika ja piinavana, kuid see välistab kiirustamisest tingitud vead.
Pealegi olen kuulnud inimesi ütlemas: ärge laske linnamehi maa asjade üle otsustama ega maamehi linna elu dikteerima.
Võib-olla ongi neil õigus, ehk ei saagi neid samast kabinetist juhtida. Maainimesel võib olla väga raske mõista, miks linlane nõuab iga mõne meetri taha tänavavalgustit — talle sinna põldude vahele ei hakka ju keegi kunagi laternaid püsti panema. Need on ajast aega olnud eri maailmad, mistõttu on linnaõigust läbi sajandite muust maast eraldiseisvana käsitletud.
Aga see ei tähenda, et linn ja maa ei peaks tegema tihedat koostööd nendes valdkondades, mis aitavad inimestel igapäevases elus paremini hakkama saada.
Oleme toimetuses juba aastaid arutanud, millal võiks saabuda hetk, mil saame tõdeda, et maakonna elanike väljavool hakkab pidurduma. Tõtt-öelda oleme hakanud lootust kaotama, sest viimasel kümnendil on lahkunuid olnud järjekindlalt ligi tuhat aastas. Kas meil üldse on lootust selle protsessi põhja näha enne, kui viimane viljandimaalane oma maja ukse väljastpoolt lukku keerab?
Me ei tea, milline demograafiline pilt meile avaneks sellisel juhul, kui 2008. aastal poleks majanduskriis peale tulnud — ehk oleksime siis mõnevõrra positiivsemas seisus. Viimastel aastatel pole minejateks olnud ettevõtjad, vaid tööotsijad. Need, kes endale ja teistele tööd ja leiba annavad, on seni kohapeal rakendust leidnud. Seega võib öelda, et maakonnas elada sobibki eeskätt tugevatele ja tegusatele.
Isegi kõige tublimal ettevõtjal on keeruline hakkama saada, kui tal pole töökäsi võtta.
Nõus. Samas annab tööjõu nappus põhjuse firmasid efektiivsemaks kujundada. Mulle tundub, et Viljandimaa ettevõtjad on seni sellega väga tublisti toime tulnud.
Peame pidevalt nuputama, kuidas uutes oludes paremini läbi lüüa. Seega tuleb möönda, et tulevik on hägune. Aga see pole sugugi pilkaselt pime.
Palun kirjeldage, millisena näete Viljandimaad kümne aasta pärast.
Ilmselt on meie elanike arv praegusest mõnevõrra veel väiksem. Aga need ettevõtted, kes on end tugevast küljest tõestanud, on ka siis alles. Lisaks on olulisi ettevõtteid juurde tekkinud.
Olen üsna kindel, et Viljandi võib end kümnendi pärast tituleerida niinimetatud väikeseks pealinnaks, kus riik on oma asutustega kõigis tähtsates eluvaldkondades esindatud.
Mulle jällegi tundub kõige positiivsem stsenaarium see, kui suudame kümne aasta pärast olla laias laastus samasugused kui praegu. Senise taseme säilitamine on juba niigi suur ülesanne. Kas ma olen liiga pessimistlik?
Ega ka mina hellita lootust, et meile kukub suvalisel hetkel taevast arenguhüpe sülle. Tuleb leppida arusaamaga, et meie käekäik sõltub sellest, millised on laiemad suundumused. Kuni linnastumine on ülemaailmne protsess, ei hakka ka Viljandimaal inimesed hulgi maale tagasi kolima. Teisalt usun, et siin on tugev põliseesti identiteet, mis annab meile hea jalgealuse, tulemaks toime igasuguste olukordadega.
Identiteeti ei saa leiva peale määrida.
Ei saa jah, aga elu ei kätke endas üksnes praktilisi vajadusi, vaid ka vaimset poolt.
Meie esistatistik Mihkel Servinski on siinset rahvastiku liikumist kommenteerides olnud alati väga otsekohene: me kas hääbume või peame leppima immigrantide tulekuga. Seega on ka põliseesti kuvand ohus.
Tal on õigus. Varem või hiljem peame mõtlema võõrtööjõu sissetoomisele. Esialgu oleme selles olnud väga konservatiivsed. Ühelt poolt laseme kõigil vabalt Soome ja teistesse riikidesse kolida, kuid sisserändel hoiame tihedaid filtreid ees. Kui laseme kümme tuhat inimest välja ja tuhat sisse, on see meie valik: oleme otsustanud, et saame esialgu nii hakkama. Pikemas perspektiivis ei pruugi see nii jätkuda.
Samal ajal kratsivad Kesk- ja Lääne-Euroopa tugevasti kukalt ning küsivad, kas omaaegne multikulti poliitika oli ikka õige. Võõrtööjõu vaba tulekuga on kaasnenud suur hulk raskusi, mida omal ajal ei osatud ette näha. Miks peaksime samasse ämbrisse astuma?
Jah, kuuldavasti ületas lõppeval aastal Inglismaal mujalt tulnute arv esimest korda valgete inglaste arvu. See on loonud täiesti enneolematu olukorra, mis rahvuslikult mõtlevatele inimestele mõjub hirmutavalt. Kui inglastel pole olnud põhjust peljata oma keele ja kultuuri kadumist, siis meie oleme allaneelamiseks parajalt väike tükk. Seepärast peame tõesti väga põhjalikult mõtlema, mida lubada ja mida mitte.
Kunagi seisis siinsamas maavalitsuse kõrval vene õigeusu kirik. Mis näoga vaataksite oma kabineti aknast välja, kui sellele kohale kerkiks kõrgete minarettidega mošee?
Ei mina ega ka keegi teine meist oleks vist selleks valmis. Võib-olla mõnekümne aasta pärast vaataksime sellele teisiti, kuid praegu pole eestlased niisuguse mõttega veel kindlasti harjunud. Esialgu oleme valinud ikkagi selle tee, kus tuleb väljarändest hoolimata oma jõududega ära elada.
Lõppeval aastal hakkas maavalitsus koostama maakonna uut arengustrateegiat. Peetud on suur hulk koosolekuid, vaadeldud meie olukorda igast küljest ja mis seal salata, ka üksjagu palju sooja õhku suust välja aetud. Lõpuks on ikkagi jõutud tõdemuseni, et meil on vaja rohkem tasuvaid töökohti. Teisisõnu leiutame ühtelugu jalgratast. Kas teie peas on küpsenud ka mõni praktiline idee, kuidas anda ettevõtlusele uut arenguhoogu?
Ettevõtjad jäävad alati oma valikus vabaks. Avaliku sektori ülesanne on neile meelepärased tingimused luua. Seepärast ongi meie praegune siht panna võimalikult paljud viljandimaalased ühes suunas mõtlema.
Haigla teema on siin parim näide. On näha, et Viljandi linn suhtub sellesse väga tõsiselt, aga teised omavalitsused ei ole haiglat isegi oma arengukavasse kirjutanud. Tegelikult on haigla meie kõigi ühine mure. Sama kehtib kultuuriakadeemia, Ugala teatri ja paljude teiste kogu maakonnale tähtsate avalike asutuste kohta.
Mul on Viljandimaa kodanikuna teile ettepanek. Pange eri eluvaldkondade esindajatest kokku survegrupp, kes hakkaks käima ühe ministri juurest teise juurde, ühe riigikogulase juurest teise juurde ning veenaks neid, et riigiasutuste kolimine maakonnakeskustesse, eriti Viljandisse, on hea mõte.
Oleme sellele mõelnud. Aga enne peame kohapeal selgusele jõudma, milliseid väärtusi me tahame hoida. Me ei tea praegu isegi seda, kas tahame siia jääväljakut või veekeskust.
Milleks tegelda detailidega? Sellistel küsimustel võiks lasta laheneda evolutsiooniliselt. Ehk siis teisisõnu tuleb veekeskus iseenesest, kui leidub piisavalt maksujõulist klientuuri. Sellepärast pakungi, et maavalitsus võiks keskenduda sellele, kuidas siia tuua juurde keskmisest rohkem teenivaid valgekraesid, kes tarbides annavad väikese positiivse tõuke ka eraettevõtlusele.
Paistab, et viimasel ajal on Tallinna poliitikute ja juhtivate ametnike suhtumises toimunud muutus. Isegi siis, kui räägitakse vajadusest riigiasutuste funktsioone kokkuhoiu eesmärgil tsentraliseerida, ei juleta enam esimese asjana välja pakkuda ametnike koondamist regioonikeskustesse.
Alles mõni kuu tagasi taheti maksu- ja tolliameti Viljandi esindus sisuliselt Tartusse kolida. Nüüdseks puhuvad uued tuuled: ametnikud on siin alles ja tegelevad üle-eestiliste ülesannetega. Peaaegu sama asi juhtus siis, kui kõigi maavalitsuste raamatupidamine koondati Viljandisse. E-riik on selliseks arenguks loonud suurepärased tingimused, siin peitubki meie suur võimalus.