Šampanja valmib kriidisel pinnasel kasvanud viinamarjadest

Sten Mahov
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aili Mängel teab, et õiget 
šam­panjat valmistatakse ainult Prantsusmaal Champagne’i piirkonnas.
Aili Mängel teab, et õiget šam­panjat valmistatakse ainult Prantsusmaal Champagne’i piirkonnas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aasta lõpu üritustel räägivad inimesed tihtipeale šampanjast, kuigi nii pole õige nimetada mis tahes vahuveini. Pärimusmuusika aida kohvikus töötav Viljandi ainuke joogikelner ehk sommeljee Aili Mängel selgitas, mille poolest šampanja teistest kihisevatest veinidest erineb.

«Lühidalt öeldes seisneb šampanjade ja muude vahuveinide vahe tootmispiirkonnas, viinamarjasortides, tootmisviisis ning maitses,» lausus Mängel. «Õiget šampanjat valmistatakse ainult Kirde-Prantsusmaale jäävas Champagne’i piirkonnas, mille järgi jook on ka oma nimetuse saanud. Selle piirkonna muudavad eriliseks kriidine pinnas, mis hoiab suurepäraselt niiskust, ning jahe kliima.»

Mängli selgitust mööda tehakse šampanjat üksnes kolmest viinamarjasordist. Need on punased viinamarjad «Pinot noir» ja «Pinot meunier» ning valge viinamari «Chardonnay». Korjata tohib neid ainult käsitsi.

Šampanja puhul kasutatakse methóde champenoise’i ehk traditsioonilist vahuveini valmistamise meetodit. Pärast korjamist veetakse viinamarjakobarad presskotta, kus need pestakse ja pannakse mõneks ajaks käärima. Seejärel valatakse vein ümber tugevatesse paksust klaasist pudelitesse ning lisatakse pärmi ja suhkru lahust, et algaks teistkordne käärimine.

Pudelid suletakse kroonkorgiga ja jäetakse keldrisse «arenema». Seejärel eemaldatakse pärmisete ning lisatakse natukene veini ja suhkrut. Suhkru kogus määrabki šampanja magususe. Kõige lõpuks pudelid korgitakse ja sildistatakse.

«Kahekordse kääritamise tõttu ongi šampanja mullid peenikesed ja mullirida tihe,» nentis Mängel. «Arvatakse, et šampanjapudelis kihiseb umbes 49 miljonit mulli.»

Šampanja kvaliteet sõltub suuresti aastaarvust ehk sellest, kas aasta, mil viinamarju korjati, oli hea: kas kevadel oli sademeid ja äikest vähe ning marju sai korjata kuiva ilmaga.

«Kui on väga hea aasta, siis tehakse aastakäigu šampanjat ehk kasutatakse ainult selle aasta viinamarju. Halval saagiaastal šampanjat harilikult palju ei tehta,» ütles Mängel. «Siiski osatakse Champagne’is meisterlikult kombineerida eri istanduste, sortide ja aastakäikude viinamarju. Nii et halva aastakäigu veinist võib saada suurepärase šampanja. Ligi 80 protsenti šampanjadest ongi mitme aastakäigu segud.»

Šampanja on luksuslik jook

Šampanja turuhind algab Aili Mängli sõnul umbes 30 eurost ning ülemist hinnapiiri ei olegi. Hind sõltub peale aastakäigu suuresti ka veini vanusest. Tavašampanja teistkordne käärimine kestab vähemalt 15 kuud, aastakäigu šampanja puhul aga minimaalselt kolm aastat.

«Kui tavalise vahuveini kvaliteedis ei või sa kunagi päris kindel olla, siis šampanja puhul on väga karmid reeglid, kui palju viinamarjapõõsaid tohib veinimõisal olla, mitu kilo marju tohib korjata ning kui palju tohib šampanjat valmistada,» kõneles Mängel ning lisas: «Ka heal aastal ei saa šampanjat lõputult toota.»

Tuntumad šampanja tootjad on tema sõnul Moët, Krug, Ruinart, Veuve Clicquot, Bollinger, Pommery ja Deutz.

Ühed suuremad kallihinnalise joogi tarbijad on Mängli jutu järgi ralli- ja vormelisõitjad. «Neil on palju võistlusi ja seal reklaamivad šampanjamajad oma veine. Kui varem pritsisid võitjad Moët’d, siis nüüd on selle minu teada välja vahetanud Mumm.»

Kui rääkida riikidest, siis üha rohkem juuakse šampanjat Jaapanis, mis on Mängli sõnul uus tõusev veinimaa. Seevastu ameeriklased armastavad pokaalidest laduda kaskaadi ning siis tipust šampanjat kallates pokaale täita. Lisaks tarvitatakse Ameerikas šampust tihtipeale aperitiiviks, kuid ka toidu, näiteks mereandide kõrvale.

«Šampanja vajab sobivat aega, kohta ja meeleolu. Igapäevajook see küll ei ole,» lausus Mängel ning rõhutas, et kõige parem on šampanja siis, kui seda serveeritakse temperatuuril 6—9 kraadi. «Sel juhul tulevad tema maitseomadused kõige paremini esile.»

Vahuveini nimetus on riigiti erinev

Üks tuntumaid Prantsusmaa vahuveine šampanja kõrval on crémant, mille valmistamismeetod on sama mis šampanjal. Aga ka mujal maailmas valmistatakse traditsioonilisel meetodil vahuveine. Näiteks Hispaanias nimetatakse seda cava’ks. Itaaliakeelne vahuveini nimetus on spumante ja Saksa vahuveini nimetatakse sektiks.

«Kõik need vahuveinid erinevad üksteisest, sest eri riikides on ju erisugune kliima. Ka Eestis kasvavad õunapuud Põhja-Eesti paesel pinnasel teistmoodi kui Lõuna-Eesti huumusrikkal mullal ning ühe ja sama sordi viljad on Põhja- ja Lõuna-Eestis eri maitsega,» rääkis Aili Mängel.

Kui šampanjade hinnad algavad 30 eurost, siis hea vahuveini saab kätte mitu korda odavamalt. Vahuveinide keskmine hind jääb Mängli sõnul seitsme euro kanti.

«Nagu šampanja kvaliteet, oleneb ka vahuveini headus paljudest teguritest. Näiteks sellest, millisest viinamarjasordist ta on tehtud, kuidas marjad on küpsenud ja kuidas neid on korjatud ning kuidas on veiniga edasi käitutud. Kõik see annab maitses tunda,» kõneles ta.

Kuigi vahuveine on nii kuivi, poolkuivi, magusaid kui poolmagusaid, kiputakse Eestis Mängli tähelepanekute järgi eelistama magusamaid variante. «Siiski võib täheldada, et inimeste maitse on aastatega arenenud ja üha rohkem hakatakse hindama ka kuivi veine. Magus vahuvein on küll hea kerge maitsega, kuid suur suhkrusisaldus võib hiljem kaasa tuua peavalu ehk nii-öelda pohmelli.»

Miks inimesed aga vahuveini asemel ikkagi šampusest või šampanjast räägivad? Aili Mängel arvab, et seda tehakse vanast harjumusest.

«Kuigi õiget šampanjat toodetakse Prantsusmaal, ütles Stalin, et iga nõukogude inimene peab jooma šampanjat, ning pani riigis šampanjaveskid tööle. Sealt tuligi meile kõigile tuttav Sovetskoje Šampanskoje. Nii oli Nõukogude Liidul omanimeline šampanja, mis tegelikult oli muidugi lihtsalt vahuvein,» jutustas ta ning lisas, et viimasel ajal on inimesed siiski aina teadlikumad ning teevad terminitel vahet. «Lõppude lõpuks on aga igaühe enda asi, kuidas ta kihisevat veini kutsub.»

JOOK

Vahuveinide kuivusastmed

• Extra brut (ka brut nature, brut zéro) — kuiv vahuvein, milles on kogu suhkur käärinud alkoholiks.

• Brut — kuiv vahuvein, kuhu enne korkimist on lisatud veidi suhkrut, suhkrusisaldus 3—12 grammi liitri kohta.

• Extra sec — brut-vahuveinist veidi magusam, suhkrusisaldus 12—20 grammi liitri kohta.

• Sec — magusam kui extra sec, suhkrusisaldus 15—35 grammi liitri kohta.

• Demi sec — peaaegu magus vahuvein, suhkrusisaldus 35—50 grammi liitri kohta.

• Doux — magus vahuvein, suhkrusisaldus üle 50 grammi liitri kohta.

Allikas: «Sakala»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles