Metsanotsud on soolase posti alt karedaks nüsinud. Ülevalt poolt on post sile — see osa on sarviliste jagu. Jahimehed on hea seisnud selle eest, et loomad talvel vajaliku soola kätte saaksid.
Kütid panevad püssi pühadeks varna ja katavad metsloomadele toidulaua
22. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Loomade eest hoolitseda on jahimehele esmatähtis. Saak on seejuures boonus,» tähendab Nuia jahiseltsi liige Siim Kask ja lisab, et pühade ajal ei kütita üldse kedagi. «Kolm päeva, 24., 25. ja 26. detsembril, valitseb jõulurahu.»
Ka Karksi jahiseltsi esimees Ivo Remmelgas ütleb, et jõuluajal käiakse metsas vaid sealsetele asukatele süüa viimas. «Põtradele võtame kaasa soolakive ning sigadele hernest, nisu ja kartuleid.»
Läbi tuisuse metsa heateo poole
Meiegi eesmärk on jõuda tuisusel talvepäeval söödaplatsile ja jätta metsaelanikele krõmpsuvat suupoolist. Vaevalt saad aga pilgu teeveerde heita ja hüüatada, et näe, siin on jänesepoiss hüpanud, kui tuisuvaalust viskab lund üle auto esiklaasi. Kõik on valge, midagi ei näe.
Siis on tee mõnda aega jälle ilus, aga peagi kisuvad rööpad auto kraavi poole kiiva. Õnneks labidat välja otsima ei pea.
Peatume Läti piiri ääres risti metsasihiga. Korvidesse on valmis pandud rohelised ja punased kapsad ning veidi ka porgandeid. Nendega tuleb ette võtta ligi poolekilomeetrine teekond.
Vahepeal on küll üsna raske hangede vahel kindlat jalgealust leida — põlvini ulatuva lume all tundub olevat lausa kuumaastik —, kuid sellest ei lase me end ülla eesmärgi poole rühkides häirida. Kapsapead ega porgandid korvist välja ei pudene, kuigi neil on selleks omajagu võimalusi, sest ikka vääratab jalg mõne maasturi sissesõidetud konaruses.
Vilja peab söödaplatsile alati jaguma
Siin on sead just äsja tuhninud, on esimene mõte sihtpunktis. Kedagi küll enam näha pole, aga viljateradesegune lumi on tihedalt sõrajälgi täis — tuisk pole neid veel matnud.
«Vilja peab loomadel alati olema, ent korraga pole mõtet seda palju panna,» nendib Siim Kask ning selgitab, et lumega suurt vahet pole, aga porisel ajal tallatakse see maa sisse ja siis ei saa seda enam keegi kätte.
«Kõige vingem oleks muidugi, kui neil oleks siin selline väike veski, mis jahvataks terad jahutaoliseks massiks,» räägib Siim Kask.
Nõnda nagu paljude teiste hobidega, on ka jahipidamisega: see on kallis lõbu ja otsest tulu ei too, ent raha ongi südamega tehes teisejärguline.
Söödakohale kulub umbes poolteist tonni vilja aastas. Peale vilja viiakse sinna maisi, herneid, köögivilju ja õunu.
Teinekord juhtub, et toiduplatsile satub ka mõni kahejalgne, kes leiab punapõsksed õunad endale meelepärased olevat või siis kahmab ta oma pudulojustele toidupoolist kartulikotiga kaasa.
Et loomad hernest ja maisi paraja portsu kaupa kätte saaksid, on jahimehed neile soetanud söödaautomaadi. Masin viskab paar korda päevas kilo jagu suupoolist laiali ja sel ajal tuleb vaadata, et ise lähedale ei satuks — muidu võib hernepilduri peenest laskemoonast üle kere sinisetäpiliseks muutuda.
Väike kärss külmunud maa peale ei hakka
Kui kärsakandjad söödaplatsile tagasi tulevad, saavad nad peale viljaterade ja herneste ka köögivilja krõmpsutada.
Külmunud porgandid ja kapsad küll lõhnaga loomi kohale ei meelita, kuid Siim Kask arvab, et ju see kari luusib kuskil läheduses ringi. «Miks ta peakski kaugemale lume sisse minema, kui söök ja jook siinsamas võtta on.»
Kask ütleb, et tegelikult tuleb jahimehel loomade eest hoolitseda aasta läbi. Eriti oluline on neile ninaesist pakkuda varakevadel, mil maad katab paks sulalume kiht ja metsseaemised hakkavad poegima. Neile on lisasöötmine väga tähtis, et vajalikku energiat saada.
Samuti kulub lisasööt ära põrsastele. «Väiksed triibulised tegelased võivad ju oma kärsa kõvasse maapinda pista, aga ega nad jõua seda tuhnida. Üht-teist saavad nad hamba alla nendest kohtadest, millest suuremad sead on juba üle käinud,» kõneleb Kask.
Viimane rahueelne jaht talunike heaks
Jõulupühade paiku on aga loomadele toitu viia kuidagi eriline. «Eks loomale ütle ka mingid instinktid, millal on vaiksem aeg,» usub Siim Kask. «Käime perega jõuluõhtul ikka metsas ringi sõitmas ning oleme põllu peal näinud isegi hunti, samuti ilvest kahe kutsikaga.»
Eesti jahimeeste selts kuulutas jõulurahu välja juba kolmapäeval. Viljandi jahimeeste liit teeb seda täna Kärstnas. Enne seda tuleb aga veel viimane rahueelne ühisjaht Kärstna ja Karksi jahimaade piirialadel. Ivo Remmelga sõnul võetakse ette just need piirkonnad, kus suured metsseakarjad maaomanikele muret valmistavad.
Pärast seda jätkub päev piduliku osaga. Muu hulgas jagatakse Viljandimaa jahimeeste liidu liikmetele kingitusi. «Need sisaldavad midagi meelepärast just metsloomadele,» ütleb Remmelgas.
Kui üldine jahirahu on välja kuulutatud, teevad seda omakeskis ka jahimehed.
«Meil on kombeks, et saame jahimajas kokku, sööme piparkooki ja näiteks searibi ning joome glögi. Väljas on lõkked ja jõulutuled,» räägib Kask ning lisab lõpetuseks: «Jahimehed ei käi koos ainult püssidega. Neil on ka ühised traditsioonid ja toimetused.»