Kõigiti heal tasemel, aga igavavõitu rahvaauto — Volkswagen Golf

Karl-Eduard Salumäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Golf VII rajaneb Volkswageni kontserni uuel platvormil, millele on ehitatud ka värske Audi A3.
Golf VII rajaneb Volkswageni kontserni uuel platvormil, millele on ehitatud ka värske Audi A3. Foto: Karl-Eduard Salumäe / Sakala

Volkswageni menuautole saab vähe etteheiteid teha. Seetõttu on ta pisut igavgi.

Ehkki uus Volkswagen Golf pole oma eelkäijalt kuigi palju üle võtnud, võib välimuse põhjal kergesti vastupidist arvata. See, et seitsmenda põlvkonna mudel on kuuendast märksa sportlikuma disainikeelega, saab selgeks alles siis, kui neid kahte kõrvutada.

Golf VII rajaneb Volkswageni kontserni uuel platvormil, millele on ehitatud ka värske Audi A3. Vana mudeliga võrreldes on telgede vahe pisut suurem ja jalaruumi tagareas tänu sellele rohkem. Samal ajal suudeti uus Golf modifikatsioonist olenevalt kuni sada kilo kergemaks muuta. Väiksem mass säästab kütust ja parandab juhitavust.

Mootoriosa muudeti samuti. Üle käidi näiteks kaheliitrine diiselmootor, mis sai varasemaga võrreldes võimsam ja ühtlasema käiguga. Senine 1,4-liitrine kahekordse ülelaadimisega bensiinimootor asendati aga uue jõuallikaga, mille kubatuur on sama.

Kahes võimsusastmes pakutaval mootoril on nagu eelmisel 1,4-liitriselgi nii kompressor kui turbolaadur, võimsamas variandis ka silindrite deaktiveerimise süsteem ACT. See lülitab siis, kui koormus mootorile on väike, neljast silindrist kaks välja — ikka selleks, et kallist kütust kokku hoida.

Viimastel aastatel mootoritesse palju panustanud Volkswageni kontsern vabalt hingavat jõuallikat Golfile muide ei pakugi. Praegu kuuluvad lisaks eespool mainitutele mootorivalikusse veel 1,2-liitrine bensiini- ja 1,6-liitrine diiselmootor. Keretüübina on esialgu saadaval vaid viieukseline luukpära.

Uue Golfi siseruum on nagu Volkswagenitel ikka: läbimõeldud, väga soliidne ja... igav. Koostekvaliteedis näitab see rivaalidele eeskuju, kuid disainis mitte.

Ruumikusega on kõik korras. Kaks täiskasvanut mahuvad pika eesistuja taha igati lahedalt ning üsna mugavalt saab sõidetud ka viie täiskasvanuga. Pakiruum pole oma 380 liitriga klassi suurim, jäädes näiteks Honda Civicu omale 20 liitriga alla, kuid luukpära kohta on selle mahutavus siiski korralik.

Rikkalikum varustus

Golfi standardvarustusse kuulub viietollise diagonaaliga puutetundlik ekraan, mille kaudu saab anda raadiole ja pardaarvutile käsklusi. Selle juhtimine eeldab paraku kinnaste käestvõtmist, mis pole meie kliimas just kõige mugavam lahendus.

Vana mudeliga võrreldes on Golfi põhivarustus paranenud, sellesse kuuluvad näiteks kliimaseade, start-stopp-süsteem ja seitse turvapatja. Elektrooniline käsipidur ei lase autol kallaku peal tagasi vajuda.

Varustustasemeid on kolm: Trendline, Comfortline ja High­line. Odavaimas tuleb näiteks porimatid ja püsikiiruse hoidja juurde valida, kalleim on seevastu võrdlemisi rikkalik. Lisavarustuse nimekirjas on pöörduva valgusvihuga esituled, adaptiivveermik, eri navigatsioonisüsteemid ja palju muudki.

Tühja löövad rattad

«Sakalal» õnnestus proovida uue jõuallikaga ning seitsmekäigulise robotiseeritud käigukastiga Volkswagen Golf VII. DSG nime all tuntud kahe siduriga käigukasti peetakse omasuguste seas üheks eesrindlikumaks. Proovisõidul andsid aga enim tooni hoopis 16-tollistel velgedel Dunlop Graspic DS3 lamellrehvid, mis osutusid talvistes tingimustes üllatavalt libedateks ning pärssisid kõvasti sõiduki sooritusvõimet.

Tõsi, jõuallikas ja ülekanne rehvidele just hõlpu ei andnud. Nimelt saavutab kahekordse ülelaadimisega mootor maksimaalse pöördemomendi juba siis, kui pöördeid on alles 1500 jagu, DSG käigukast on aga üsna äkilise reageerimisega. Kõik see kokku tähendas veojõukontrollile kõvasti tööd.

Koos veojõukontrolliga rakendus elektrooniline diferentsiaalilukustus, mis on kõigil seitsmenda põlvkonna Golfidel standardvarustuses. Tänu asjalikult toimivatele elektroonilistele juhiabisüsteemidele, mis ei sekku ülemäära jõuliselt, võimaldas diferentsiaalilukk Golfil napist pidamisest hoolimata üsna edukalt edasi rühkida.

Hariliku autokasutaja seisukohast iseloomustab sõidukogemust Golfiga vahest kõige paremini sõna «vaikne». Madala mürataseme poolest võistleb Golf edukalt tunduvalt kallimate sõidukitega ning võrdlused mõne aasta vanuste luksusautodega on selles osas täiesti kohased.

Teine aspekt, mis usutavasti samuti märkamata ei jää, on õnnestunud seades vedrustus. Ehtsakslaslikult pole Golf sugugi pehme ja ebatasasustel õõtsuv sõiduvahend, kuid silub vähemasti Eesti oludesse mõistliku profiiliga rehvi puhul ka suuremad augud ja lohud väga hästi ära.

Võrdlemisi suur rool on kiire ülekandega — servast serva teeb see kaks ja veerand pööret. Võimendi töötab elektriga ning on kiirustundlik. Mõne varasema Volkswageniga võrreldes ei muutu rool maanteekiirusel kangeks. See on hea, sest näiteks eelmisel talvel proovitud Beetle’i puhul hakkas juhtseadme jäikus suuremal kiirusel väikeste korrektiivide tegemist pisut segama.

Linnatingimustes vajab DSG kast esialgu harjumist. Käigu sissepanemise järel ei hakka auto kohe liikuma, kui aga vajutada mõne meetri võrra liikumiseks gaasi, võib doseerimisega kergesti liiale minna ning ülemäära järsult edasi hüpata. Sportlikult kiireks häälestatud käigukast tingib kohati selgesti tuntava nõksatusega  vahetusi. Käike saab ka käsitsi vahetada, kuid seda üksnes kangi liigutades, sest selleks vajalikke labasid Golfil rooli taga pole.

Sõidulustist lugu pidavatele autojuhtidele on kasulik teada, et alla 90 kilovati arendava jõuallikaga Golfide tagavedrustuses kasutatakse väändetala, võimsamatel versioonidel aga mitmikhooba. Proovisõiduautol oli just võimekam tagavedrustus ning selle juhitavus äratas eespool mainitud la­mellrehvidest hoolimata usaldust. Golf ei muutu piiripealsetes olukordades tuimalt alajuhitavaks, vaid lubab ka tagaratastel neutraalse käitumise huvides mõõdukal määral läbi libiseda.

Kallis osta, soodne pidada

Uue rahvaauto hind algab 15 984 eurost. Comfortline’i varustuses ja võimsama, 1,4-liitrise mootoriga eksemplari eest tuleb tasuda aga juba 20 171 eurot. Hinnaskaala tipneb 26 344 euroga — nii palju küsitakse Highline-varustuses kaheliitrise diiselmootoriga ning DSG käigukastiga Golfi eest. Niisiis oskab Volkswagen oma peamise müügiartikli eest endiselt korralikku summat küsida.

Kui soetusmaksumuselt on Golf põhirivaalidest kallim, siis tehniliste andmete põhjal tõotavad vähemalt ülalpidamiskulud tänu jõuallikate väiksele kütusetarbele soodsad tulla. Tootja lubab keskmiseks kütusekuluks bensiinimootoritel 4,7—5 liitrit, diislitel koguni 3,8—4,4 liitrit saja kilomeetri kohta. Tegelikkuses võib kütusetarve suuremaks kujuneda, kuid oma säästlikkust on Volkswageni uuema tüübi jõuallikad siiski juba tõestada jõudnud.

Garantii kehtib kolm aastat või 100 000 kilomeetrit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles