Täispikkuses intervjuud saab lugeda 7. detsembri «Sakalas»
Kui kultuuriministeeriumi kinovõrgu kaardistajad oleksid jõudnud Viljandimaale, oleks siin kaardi täitmine küll libedalt läinud. Ehkki Viljandis näitavad filme nii Männimäe külalistemaja, pärimusmuusika ait kui Sakala keskus, on meie linn ja maakond teistega võrreldes ometi nukras olukorras.
Aga mis siis Eesti kinos õieti toimub ja millised on filminäitamise võimalused väikekinodes? Õigupoolest ei olnud kellelgi sellest ülevaadet. Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp võttis asja käsile ning pani Eesti kinovõrgustiku olukorra kirja. Kuigi kinotoetuste jagamise lubadusi on riik seni väga ettevaatlikult andnud, on filminõunik ometi optimistlik.
Selles, et Viljandis on kino vaja, ei kahtle ükski inimene. Millal ja kas üldse tuleb siia tänapäeva nõudmistele vastav kinosaal, ei söanda aga keegi öelda.
Edith Sepp, olete tänavu käinud mööda Eestit, et saada lõpuks selgust selles, millised on filminäitamise võimalused väiksemates kohtades. Kuidas meie kinovõrgustiku tervis siis on?
Film on väga keeruline ja arenev ala ning praegu areneb see veel ülikiiresti. Film nõuab palju raha ning seda pole tavaliselt kellelgi tagataskust võtta. Niisugust võimalust pole ka riigil.
See on muidugi märksa suurem teema kui ainult ühe projektori ostmine kinno.
Viljandi linn ja maakond näikse olevat teistega võrreldes üsna troostitus olukorras. Siin nagu polegi sellist kohta, mis võiks kino nime kanda.
Ühest küljest on see õige küll. Teisest küljest on teil palju entusiaste, kes on oma kino käima lükanud. Siit jõuamegi piirini, kust hakata kino määratlema.
Tallinna kõige edukam väärtfilmikino põhineb erakapitalil. Kui linnal ei ole huvi kino pidada, miks ei võiks seda teha siis erakapital? Erakapitalil põhineval kinol oleksid võrdsed võimalused ka koostööks riigiga. Osaliselt on probleem selles, et kinod või siis kultuurimajad, kus kinod on olnud, on näiteks linna hallata. On küll entusiastid, aga ega nemadki üksi hakkama saa. Seal, kus vald või maakond on panustanud kino püsimajäämisse, liiguvad asjad edasi.
Tooge mõni näide.
Võrus näiteks. Mustvees ja Jõhvis. Seal taga on aga ühised pingutused. Arvan, et ka teie peaksite rohkem sinnapoole vaatama.
Eesti suurim meelelahutusettevõtja Peeter Rebane ütles mõne aja eest «Sakala» veergudel otse välja, et alla 100 000 elanikuga kohas ei tasu kino end eraettevõtjale ära. Kurb, aga tõsi.
Eks eraettevõtja pea ka entusiast olema ning seda küsimust ei tasu võtta kuue suurema Ameerika peavoolu stuudio filmide näitamise seisukohast. Peeter Rebane ei näita meile väärtfilme ja siit tuleb välja teine suundumus. Maal ei jääks ainult väärtfilme näitav jääv kino püsima, seal on võimalik kombineeritud kino. Me ei saa ju lastelt ära võtta «Jääaja»-taolisi superfilme. Siin peakski olema koostöö.
Suurstuudiod on terve Soome ära digitaliseerinud. Meile tuuaksegi kogu aeg näiteks, kuidas Skandinaavia on selles vallas lipulaev, seal on kõik ära tehtud. Aga sellepärast ongi tehtud, et Soomes on rahvaarv suurem ja kinos käiakse päris palju, traditsioon on säilinud. Need süsteemid on keerulised, ärimudel on arenenud ja tehnika samuti. Nüüd tuleb koostöö peale rõhuda. Ega siin aega väga ole, tuleb kiirelt tegutseda.