Ajalugu ei maksa muidugi peljata. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et nii maailma kui Eesti minevik on olnud õige julm ja kole.
Arvustus: 1112 lahingut
28. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ons inimene tõepoolest geneetiliselt programmeeritud nii, et sõjad on meie ökoloogilis-demograafiliste kalduvuste vältimatu tagajärg, nagu arvab Harvardi ülikooli arheoloog Steven A. LeBlanc. Igal juhul ei jää üle muud kui leppida faktiga, et sõdu on alati peetud. Inimkonna selja taga on kuue miljoni aasta pikkune seos elanikkonna kasvu, ressursipinge ja sõdade vahel.
Sõda on aga alati tähendanud surma. Esimesed ajalooürikutes jäädvustatud relvastatud kokkupõrked leidsid Sumeris aset juba aastal 2500 enne meie ajaarvamist ning ega sellest suurt õppust võetud ole.
Sõjaajaloolased Mati Õun ja Hanno Ojalo on toonud meie ajaloost välja 101 kõige olulisemat ja iseloomulikumat lahingut ning nendivad, et viimase tuhande aasta jooksul on Eestil ja eestlastel olnud vähe rahuperioode, kui pole olnud tarvis võidelda, ning kaotusi on olnud võitudest rohkem.
«101 Eesti lahingut» algab kirjeldusega Yngvari lahingust aastal 600 ning jõuab välja XX sajandi viimasesse veerandisse. Tegemist on väga huvitava materjaliga, mille sekka on arvatud ka võrdlemisi värskelt tuvastatud Salme lahing aastast 750 ning vähe tuntud mäss allveehävitajal Storoževoi.
Varraku «101»-sari on alati olnud autorite nägu. Kui Mart Juure «101 Eesti popmuusika albumi» juures on subjektiivne lähemine igati oma kohal, siis ajaloolaste teoste puhul on isikliku suhtumise sissepõimimine küsitav. «Kuna sakslastel olid sigadused geenides, ei saanud nad ka selle sunnitud peatuse ajal omi mõistliku töö jaoks kõlbmatuid käsi paigal hoitud, vaid maandusid paatidel rannal ja ropsisid mõõkadega maha värsket rohelist vilja.» (Lk 20)
Objektiivne ajalugu peaks seisma ikka ajaloouurija narratiivist väljaspool ja eksisteerima sellest sõltumatult. Sellest hoolimata on tegemist igale kodumaa ajaloo vastu huvi tundvale inimesele põneva teosega. Selles on kirjeldatud ka Vabadussõjas Mõisaküla lähistel peetud Punapargi lahingut ning sama sõja viimast murdelahingut Kärstna mõisas.
R. G. Granti koostatud kopsakas maailma lahingute ülevaade võtab aluseks tõsiasja, et lahingud on ajaloos olnud väga tähtsad. Tegemist on äärmiselt asjatundliku ja põhjaliku ülevaatega maailma poliitilise ja kultuurilise maastiku kujunemist mõjutanud relvastatud kokkupõrgetest.
Esimene teoses kirjeldatud lahing peeti aastal 2459 enne meie aega Sumeris, viimane 2010 Afganistanis Helmandi provintsis. Inimesed ründavad ja tapavad üksteist endiselt ning õnnetul kombel pole tõesti mingit põhjust arvata, et tulevikus on kuidagi teisiti.