Valitsuse lubadused on suuremad kui elu ise

Jüri Ratas
, riigikogu aseesimees Keskerakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Ratas
Jüri Ratas Foto: Laura Oks / Postimees

EESTI 2013. aasta riigieelarvet esitletakse kui heaolu kasvu toetavat eelarvet, mis tõstab inimeste palku, pensione ja peretoetusi, kuid ei suurenda riigi laenukoormust. Lähemal vaatlusel selgub paraku, et reaalsus ei ole nii roosiline.

Riigieelarve tulud küll kasvavad 2,2 protsenti, ulatudes 7,5 miljardi euroni, kuid plaanitavad kulud on endiselt suuremad, 7,7 miljardit eurot. Selle tagajärjel jätkub riigi elamine tuleviku arvelt teist aastat järjest.

Suures osas on see negatiivne areng tingitud Euroopa finantsstabiilsusfondiga liitumisest, kuid lisaks sellele suurenevad valitsuse ja omavalitsuste võlad mitmekümne miljoni euro võrra.

Arvudest olulisem on siiski eelarve sisu. Valitsuskoalitsiooni esitatud riigieelarve eelnõu ei keskendu ühegi olulise probleemi lahendamisele, vaid jätkab valitsuse senist raamatupidajalikku poliitikat. Samale järeldusele on jõudnud riigikontrolör Mihkel Oviir. Ta leiab oma aastaaruandes, et Eesti riigieelarved pannakse kokku matemaatilise valemi abil, mitte riiklikke arengukavasid ja eelistusi arvestades.

Riik peab kaalutlema ja mõtlema ette pikemalt kui üks eelarveperiood. Valitsusel on tarvis selget visiooni, mis suunas me liigume ning mis on konkreetsed eesmärgid lähiaastatel ja järgmisel kümnel aastal.

EESTI SUURIM probleem ja proovikivi on juba aastaid olnud rahvastiku kiire vähenemine, kuid seda on järjekindlalt ignoreeritud. Negatiivne on nii loomulik iive kui ka rändesaldo. See tähendab, et Eestis sünnib niigi liiga vähe lapsi ja lisaks sellele lahkub igal aastal tuhandeid vajalikke inimesi välismaale.

Vabariigi valitsuse ning tegelikult kõigi poliitikute ülesanne on välja töötada reaalselt toimivaid lahendusi, et tagada Eesti rahva ja riigi jätkusuutlikkus ning püsimajäämine. Kahjuks ei ole valitsus põhjalikumalt tegelnud ettevõtluse arendamisega. Samas on ta nii palgatõusu kui mitmesuguste toetuste tõstmist järjekindlalt edasi lükanud.

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu lühinägeliku poliitika tagajärjel on väljaränne Eestist statistikaameti andmetel viimased neli aastat järjekindlalt suurenenud, ulatudes eelmisel aastal juba 6214-ni. Inimeste Eestist lahkumine tuleb kaugemas perspektiivis aga mitu korda kallim kui neile väärilise palga maksmine.

TÄNU ÕPETAJATE ja meditsiinitöötajate väljaastumistele lubatakse 2013. aasta riigieelarvega tõsta riigisektori töötajate, näiteks päästjate, politseinike, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku, kuid lubatud palgakasv on samas suurusjärgus prognoositava hinnatõusuga. See tähendab, et sisuliselt säilib inimeste senine madal ostujõud ja kriisieelse tasemeni on pikk maa minna.

Eesti inimeste reaalpalk ehk palga ostujõud tõusis eelmisel aastal 0,9 protsenti ja ilmselt tõuseb veidi ka sel aastal, kuid vähenes 2009. aastal 4,9 ja 2010. aastal 1,8 protsenti.

Palju kära tekitanud lapsetoetuste reform on veelgi tühjem lubadus. Enamik peresid saab tuleval aastal kuus endiselt ainult 19.18-eurost lapsetoetust. Uut, vajaduspõhist lapsetoetust, mille suurus on 9.59 eurot kuus, hakkavad saama ainult allpool vaesuspiiri elavad perekonnad ja nad peavad seda igas kvartalis eraldi taotlema. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega perekond, kes teenib nelja inimese peale 600 eurot kuus, on valitsuserakondade hinnangul küllalt jõukas ning peab ilma lisatoetuseta hakkama saama.

Ilmselt on iga lehelugeja kuulnud ilusat lubadust tõsta õpetajate palku 11 protsendi võrra. Reaalselt on aga lisaraha õpetajate palgatoetuse suurendamiseks 2013. aasta eelarves ainult 7,5 miljonit eurot vajaliku 15,7 miljoni euro asemel. Ülejäänud summa plaanitakse leida olemasoleva raha ümberjaotamise ning koolivõrgu optimeerimise tulemusena.

Seega üle poole vajalikust rahast tuleb haridusvaldkonna eelarve teiste valdkondade vähendamise arvelt. Suure tõenäosusega tähendab see kokkuvõttes praegusest suuremaid väljaminekuid omavalitsustele või lubatust kasinamat palgatõusu.

Kui valitsus leiab, et Eesti riigil pole hädavajalike valdkondade toetamiseks piisavalt raha, tuleb tõsiselt mõelda tulupoole suurendamise peale, eeskätt ettevõtluse arendamise kaudu.

Opositsioonierakonnad on korduvalt välja pakkunud astmelise tulumaksu kehtestamist ning klassikalise ettevõtete tulumaksu taastamist, et ressursse õiglasemalt jaotada ja ühtlasi riigi tulusid suurendada. Lisarahaga saaks kolmekordistada lapsetoetusi kõigile perekondadele, eraldada lisaraha õpetajate palgatõusuks ning tõsta pensione indeksiga ettenähtud määral.

Ühtlasi võimaldaks see riigil taastada omavalitsuste tulubaasi kriisieelsele tasemele, sest omavalitsuste tulude kärpimine suurendas veelgi Eesti ühiskonna killustatust ja on muutnud inimväärse elu väiksemates omavalitsustes peaaegu võimatuks.

MUL ON VÄGA kahju, et Eesti riigieelarve sündis taas valitsuskoalitsiooni tagatoas ning selle kujundamise protsessi ei kaasatud kõiki parlamendis esindatud erakondi. Riigikogu opositsioon annab endast parima, et muuta eelarvet inimsõbralikumaks.

Minu veendumus on, et Eesti riik peab toetama ja aitama kõiki oma elanikke ning tagama riigi tervikliku arengu, mitte keskenduma jõukama ühiskonnaosa elukvaliteedi parandamisele.

Just sel põhjusel ei saa ma toetada valitsuserakondade esitatud 2013. aasta riigieelarve eelnõu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles