«Vaat siin nad ongi,» viipab Janek Kaup oma töötoas massiivsele kapile. Hetk hiljem on tema süles mitu restitäit peopesasuurusi kellamehhanisme, mis on sealsamas Viiratsi valla metsade vahel väljamõeldud leiutise südameks.
Metsatalus sündinud vidin teeb katlakütmise mugavamaks
22. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaup on selgelt õhinas. Nelja aasta eest idanema pandud idee hakata valmistama odavaid taimereid, mis muudaksid puugaasikatelde kasutajate elu lihtsamaks, on nüüdseks jõudnud otsustavasse faasi: toode on esimeste vahendajate juures müügis.
Kolmele Viljandimaa mehele kuuluva osaühingu Asu Timer pakutav originaalne seadeldis on praeguseks koha leidnud sadakonna katla küljes Eestis ja Soomes, lisaks kolmes Hispaania kodus. Lähiajal loodavad vastse ettevõtte omanikud jala ukse vahele saada ka mitme teise Euroopa riigi, näiteks Norra, Rootsi ja Suurbritannia kütteseadmete turul.
«Saame näha, kuidas õnnestub. Meie tagasihoidlik siht on vallutada maailm,» muigab Kaup ning demonstreerib töötoa laua ääres, kuidas talu nime järgi Asu taimeriks ristitud vidin maailma eri otstest saabunud detailidest kokku käib.
Tüütu kohustus
Äriplaani algusest rääkides rändab Janek Kaup jutuga aega, mil ta töötas veevarustus- ja kütteseadmetega tegelevas osaühingus Toru-Jüri. Ehkki tema osalusel paigaldati umbes kümnesse kodusse uhiuus puugaasikatel ja kõik sellega kaasas käivad elemendid, polnud tal toona päris selget ettekujutust, mida seesuguse keskküttekatla pidamine tähendab.
Alles siis, kui ta 2008. aastal samasuguse süsteemi oma koju püsti pani, jõudis talle pärale, et ka täisautomaatse katla juures on kütteperioodil üksjagu tegemist. Teda hakkas häirima, et umbes pool tundi pärast puude süütamist tuli naasta katlaruumi ning keerata suitsugaaside termostaadi nuppu.
«Sellest liigutusest ei saanud mööda hiilida. See oli tüütu, eriti kui jõudsin hilja koju või pidin kohe pärast tule allapanekut kuhugi ära sõitma. Nii ma siis mõtlesingi kord terrassil istudes, kas oleks kuidagi võimalik, et katel lülituse ise ära teeks,» meenutab Kaup.
Ta möönab, et katelde tootjad pakuvad selleks otstarbeks digitaalseid lisaseadmeid, aga kuna nende hinnad küünivad 300 euroni, ei kipu paljud niisugust väljaminekut tegema. Sestap leidub neid, kes keeravad katla termostaadi sügisel nullasendisse ja alles kevadel tagasi.
Äratuskell bussijaamast
Janek Kauba süda ei lubanud nõnda käituda, sest säärasel moel kulub esiteks asjatult elektrit ning teiseks jahtub katel liiga kiiresti maha. Kokkuvõttes on tegu raisatud energiaga, mis jätab nii keskkonnale kui rahakotile rüüstava jälje.
«Nuputasin tükk aega, kuidas oleks võimalik valmis teha abivahend, mille hind ei oleks nii soolane. Ühel hetkel prahvatas mõte: kas seda ei saaks meisterdada vana kooli äratuskellast?» jutustab ta. «Endine töökaaslane andis vihje, et Viljandi bussijaamas müüakse selliseid vedru ja hammasratastega Vene kelli. Ostsingi ühe, tegin proovivariandi valmis ja veendusin, et asi toimib.»
Edasi oli peamine küsimus selles, kuidas leiutis sobivasse suurusesse saada.
Olgugi et Janek Kaup on paaril korral projektile käega löönud ning esimesed põlve otsas meisterdatud taimerid kapi peale tolmuma heitnud, on mõte teda mõne aja pärast jälle painama hakanud. Nii ongi ta kümneid tunde veetnud internetilehti lapates ja üle ilma partnereid otsides.
Korra käis Kaup isegi Venemaal oma silmaga sealset suurimat kellatehast Vostok uudistamas. Paraku ei suutnud venelased välja pakkuda lahendust, kuidas mehhanism parajalt väikseks «kokku pakkida». Pealegi saabus paar kuud hiljem idanaabrite juurest teade, et tehas on ootamatult pankrotti läinud. Seega tuli minna järgmisele ringile.
Nüüd, kui seade on nii sisult kui vormilt valmis, ütleb Kaup, et selles on koos kolme maailmajao kogemused. Seadme kellamehhanismid tellib ta ühest Prantsusmaa ettevõttest, kes omakorda laseb need valmis meisterdada Tuneesias. Plastist korpustele antakse õige kuju siinsamas Raplas, kuid selleks kasutatakse Hiinas eritellimusena valminud vorme.
Taimeri paikapanekuga pidavat iga peremees ise hakkama saama. Ehkki katlad on erinevad, piisavat kõigi puhul termostaadi lüliti juures paari kruvi lahtikeeramisest, taimeri kohaleasetamisest ning kruvide uuesti kinnikeeramisest.
Väiksem stardikulu
Et nii Janek Kaup kui teised Asu Timeri osanikud olid veel mõne aja eest töötuna arvel, avanes neil võimalus küsida ideele elu sissepuhumiseks töötukassast abi, mis on katnud lõviosa senistest kuludest.
Vastuseks küsimusele, kui palju mõtte teokstegemine kokku maksma on läinud, rõhutab Kaup, et summa kujunes mitu korda väiksemaks, kui ta arvanud oli. Kui esialgu küündis oletatav stardikulu 100 000 euroni, siis nüüd, kui mõte ise on tublisti kasvanud, on summa vastupidi tükk maad kahanenud. Ettevõtte asutamine, taimeri arendamine ning esimese koguse detailide ja pakendite valmistamine on neelanud ligikaudu 30 000 eurot.
«Olen mõistnud, et kui inimestel on palju raha, siis teevad nad palju lollusi. Aga kui raha on vähe, jõutakse suurema tõenäosusega töötava lahenduseni,» konstateerib Kaup.
FIRMA
Osaühing Asu Timer sündis 2011. aasta sügisel.
• Ettevõtte osanikud on Janek Kaup, Indrek Otsla ja Gerri Kobin.
• Kolme mehe peale sai firma mullu töötukassalt ligi 13 500 eurot stardiabi.
• Abivahendi hind on tunduvalt madalam kui katlatootjate pakutavate, sama eesmärki kandvate digitaalsete lisaseadmete oma.
• Leiutisega on tutvunud ka maailma tuntumate katlatootjate Atmos, Attack ja Jäspi spetsialistid. Ehkki suurfirmad ei ole Asu Timerit oma püsipartneriks võtnud, pole neil lisaseadme ohutuse ja funktsionaalsuse kohta etteheiteid olnud.
Allikad: äriregister, Asu Timer