Rannar Raba: Kas tuld ja tõrva? Jah, tänan väga!

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MULLE MEELDIB laulda, tihti ja valjusti. Et aga teistele ei meeldi eriti seda kuulata, olen viimased viisteist aastat oma vaba aega sisustanud rahvatantsu, mitte koorilauluga.


Tõtt-öelda pole mul aimu isegi sellest, millisesse häälerühma ma kuuluksin, kui keegi mind mingil kummalisel põhjusel nõustuks mõnda koori vastu võtma. Veel vähem saan ma aru, mida peab jälgima mitmehäälse laulu juures või kuidas on võimalik dirigendi ümina järgi laulu õigesti alustada.



Niisiis pole mul võimalust takka kiita või vastu vaielda neile koorijuhtidele ja lauljatele, kes viimastel nädalatel on ajakirjanduses (alguse sai see diskussioon vist ühest «Postimehe» kirjakastiloost) tänavuse üldlaulupeo kava kokkupanijaid liiga keerulise repertuaari pärast hurjutanud.



Laulud olevat nii rasked, et mõni kollektiiv on otsustanud poolel teel nende õppimisest loobuda. Küsitakse, miks ei võiks inimesed ise repertuaari ja dirigente valida. Arutletakse, mis peaks üldse olema laulupeo mõte: kas võimalikult kõrge kunstilise taseme püüdmine või pelgalt üheskoos laulmisest rõõmu tundmine. Võimalikud on mõlemad variandid nii koos kui eraldi.



ISEENESEST ON SEE igati tervitatav teemapüstitus. On ju laulupidu üks eestlaste rahvuskultuuri pidepunkte, millesse ei tohi ükskõikselt suhtuda. See on teema, mille puhul on õigus kaasa rääkida kõigil, isegi nendel, kes sopranil ja tenoril vahet ei tee. Seepärast on mul raske mõista neid, kes väikese vaidluse puhkemise pärast hämmastunult käsi kokku löövad ja kritiseerijaid peo lörtsimises süüdistavad.



Arutletagu pealegi — ega see laulupidu kehvemaks tee, pigem vastupidi. Tavaliselt ollakse vait üksnes nende asjade suhtes, mis kellelegi korda ei lähe. Ju siis laulupidu õnneks ikka veel läheb.



Samas ei saa ma tantsijana jätta muigamata lauljate õrnahingelisuse üle. Niisiis palun järgneva pärast juba ette vabandust, sest see võib tunduda pesuehtsa kahjurõõmuna selle üle, kuidas minuga sama hobi viljelev seltskond on koorilauljatest tunduvalt karastunum.



OLEN OSALENUD neljal tantsupeol ja valmistun nüüd koos heade sõpradega viiendaks. Olen Kalevi staadionil seisnud nii õpetajate- kui ka


B- ja C-rühmade ridades. Sedapuhku oleme läbi närinud A-kategooria rühma programmist.



Ma ei mäleta korda, mil peo repertuaar oleks esmakordsel tutvumisel lihtsana tundunud — alati on mööndud, et ees seisab vaevarikas pingutus. Samas ei mäleta ma kedagi, kes oleks kippunud korraldajate pihta sajatusi saatma ja nõudnud lihtsamat repertuaari. Ka kõige keerulisemad kombinatsioonid on kas või hambad risti selgeks õpitud ja ikkagi on enam kui pooled soovijad lõpuks pikema jututa välja praagitud. Selleks ollakse algusest peale valmis, sest kõik esinejate sekka lihtsalt ei mahu.



Tänavune kogemus on eriti ilmekas. Nimelt kuulub Vabajala rühma, milles ka mina kaasa teen, nii mõnigi mees, kelle tantsukogemus oli veel paar aastat tagasi ümmargune null. Nende liitumine meiega on võrreldav olukorraga, kus lauljate ridadesse trügib inimene, kel pole vähimatki ettekujutust mõistete «piano» või «forte» tähendusest.



Ometi on nad puhtalt tahtejõuga jõudnud sinnamaani, et rühm ei pidanud ülevaatusel tantsumaailma mõistes vägagi prominentsete hindajate ees häbi tundma ja on kõrvutatav kõige kuulsamate Tallinna ja Tartu ansamblitega.



Isegi kui algajad jala- ja seljavalude ajel mõnikord tunnistasid, et neil on raske vilunud tantsijatega samale tasemele jõuda, ei löönud nad käega. Seejuures olen veendunud, et ühel ümara õllekõhuga 30. eluaastates mehel on tühjast kohast tantsima hakata tunduvalt raskem kui laulukogemuseta inimesel kooris kaasa teha.



KÜSIMUS ON lihtsalt suhtumises: mida endale sihiks seatakse ning kuidas kollektiiv tervikuna nõrgemaid järele aitab?



Kui üksikutel nõrgematel lauljatel on võimalus üle jõu käivate teoste ajal üksnes suud liigutada ja mitte hakata tugevamate esitust solkima, siis tantsijatel seda varianti pole.



Piisab ühel inimesel jätta nõutav pöiasirutus tegemata, kui professionaalne hindaja selle ära näeb ja üles tähendab. Küllap aitab just see teadmine kiiresti paksu nahka kasvatada ja personaalset vastutustunnet suurendada. Teisisõnu tugevneb stressitaluvus.



Sama põhimõte puudutab ligi nädala Tallinnas vältavaid eelproove, mil trotsitakse ühtviisi nii lõõskavat päikest kui jahedat vihma, rääkimata kõrbetaoliseks kuivanud staadionimurult suhu, ninna ja kõrvadesse tikkuvast tolmust.



Aga see käib asja juurde ja kellelgi ei tule mõttesse hädaldada. Nädal aega kannatusi on ju toreda lõpptulemuse ja värvikate mälestuste nimel tühine hind!



OMAETTE TEEMA on tuntud tantsujuhtide kõnepruuk, mis nii mõnigi kord on kriitilistes olukordades kujunenud krõbedaks. 1997. aasta noortepeol ei jäänud palju puudu, et tribüünilt tulivihasena murule tormanud Mait Agu oleks ühele tuimavõitu mehehakatisele obaduse vastu nina lajatanud, sest too ei suvatsenud ainsana mitme tuhande mehe seas «Põhjamaa» prooviks mütsi peast võtta.



Jah, Agu käitumist võib pidada liialduseks, kuid oma tegevusvaldkonnas juba noorena legendaarseks saanud tegijale võib teatava annuse ülevoolavust vaikimisi andestada, liiati kui pahameele objekt tõepoolest matslikult on käitunud.



Sellele mõeldes meenub mulle läinudaastane Viljandimaa laulupüha, mille järel tõstis mitu kohalikku lauljat ja muusikaõpetajat hädakisa sellest, et peo kunstiline juht Toomas Voll olevat nende nõrgale esitusele liiga emotsionaalselt, et mitte öelda irooniliselt reageerinud.



Tunnistan, et ma ei tea täpselt, milliseid seiku nad Vollile ette heitsid, aga olles tantsijana saanud tunda nii tuld kui tõrva, kõlas toonane hala minu kõrvadele ülepingutatuna, sest nägin suurt osa proovidest ise kõrvalt. Eks inimeste valuläve kõrgus sõltugi ennekõike sellest, millised on nende kogemused.



MA TEAN, et eelnevat on lihtne tõlgendada labase eneseupitusena või püüdena tantsijatele senisest enam tähelepanu tõmmata. Kõige enam tahtsin aga hoopis lauljatele jaksu ja vastupidavust soovida ning lubada, et jään 4. juulil pärast rongkäiku koos tuhandete teiste tantsijatega laulukaare ette nende pingutuse tulemust nautima. See on tõesti vägev üritus, mille õnnestumise nimel tasub endast parim anda. Küll nad hakkama saavad!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles