See, kuidas Reformierakond on viimasel ajal avalikkuse kriitikale reageerinud, on kahtlemata tülgastav. Sestap pole põhjust imestada, et sotsiaalselt tundlikud kodanikud ei malda toimuvat käed rüpes pealt vaadata ning on asunud korraldama meeleavaldusi stiilis «Aitab valelikust poliitikast!» ja «Ükskord prahvatab vimm!».
Ent meenutades, kuidas veebruaris ACTA leppe vastu käratsenutest paistis probleemi tagamaadest aru saavat vaid väike osa, võtab minus nüüd tasahilju maad hirm. Kas protestijad ikka mõistavad, mille või kellega nad sõdivad? Kui tänavale minnakse niisama auru välja laskma, ei pruugi sellest kasu tõusta. Küll aga kahju.
Loodan väga, et meeleavalduste korraldajad tajuvad oma vastutust ning sõnastavad selged küsimused, mida saab esitada konkreetsetele inimestele. See, et mõni minister tavatseb kasutada «reljeefset» väljendusviisi, pole küll asi, mille pärast linnaväljakul räusata. Selle vastu passivad hästi hukkamõistvad arvamuslood ajalehtedes ja blogides ning valimistel hääle andmata jätmine.
Ärgem laskem fookust käest! Üldjoontes on meil ju ikkagi päris tore riik ning see on sündinud pigem tänu poliitikutele ja parteidele kui nende kiuste.