VÕIME END uhkusega pidada metsarahvaks: meie metsades kasvab iga eestimaalase kohta 3000 puud. Riigile kuuluva metsa ning teiste looduskoosluste hoidja, kaitsja ja majandaja on riigimetsa majandamise keskus (RMK), kelle omandis on ligi 40 protsenti kõigist Eesti metsadest.
Kuigi Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike — siin on metsa all tervelt 2,2 miljonit hektarit —, ei tohi me metsasse suhtuda vastutustundetu ühepäevaperemehena, kelle peamine eesmärk on tulu saada. Metsade rajamisele, kultiveerimisele ja hooldusraiele, aga ka metsateede ja kuivendussüsteemide uuendamisele tuleb pöörata senisest märksa suuremat tähelepanu.
RMK teenib raha metsa ja metsamaterjali müügiga. Alates asutamisest 1999. aastal on ta aastas keskmiselt riigieelarvesse kandnud 250 miljonit krooni ehk umbes 16 miljonit eurot.
Rahandusminister Jürgen Ligi on aga asunud eelarve tasakaalu nimel RMK-st raha välja pumpama, tuues õigustuseks, et rasketel aegadel on ikka metsast abi saadud. Eelmisel aastal võttis riik RMK-st omanikutulu ja tulumaksu välja 26 miljoni euro eest, sel aastal teeb ta seda 45,8 miljoni euro ning järgmisel aastal eelarve kohaselt 17,9 miljoni euro ulatuses. Kolme aasta kogusumma on seega 89,7 miljonit eurot ehk üle 1,4 miljardi krooni.
On oht, et RMK arvelduskonto liigub nulli lähedale. Eelarvekava näeb aga ette, et riik annab talle «toetusena» 20 miljonit eurot, mis tuleb tagastada 2014. aasta 31. jaanuariks. Sisuliselt on tegu laenuga, millelt riik omakorda intresside kujul tulu teenib. Nimelt ei tohi see olla madalam intressimäärast, mida riik tasuks, kui ta võtaks RMK-le tagastatava toetusega sarnastel tingimustel laenu.
ÜHTPIDI VÕIB riik omanikuna kõike seda endale lubada. Aga kas tegu on ikka riigi vara heaperemeheliku valitsemisega?
2010. aasta lõpuks oli RMK käsutuses ligi 1,1 miljonit hektarit maad, millest oli metsaga kaetud 824 000 hektarit ning ülejäänu moodustasid valdavalt sood ja rabad, vähesel määral ka teised looduskooslused. Selle hiiglasliku maa-ala teenindamiseks on ehitatud 8115 kilomeetrit metsateid. Et Eesti metsamaad on enamasti liigniisked, on riigimetsa rajatud 444 000 hektari ulatuses maaparandussüsteeme.
Kui arvestada metsatee keskmiseks elueaks 20 aastat ja maaparandussüsteemi omaks 30 aastat, tuleks igal aastal rekonstrueerida umbes 400 kilomeetrit teid ja 15 000 hektarit kuivendussüsteeme. Suurem osa teedest ja kuivendusvõrgust on rajatud aastatel 1960—1980, mistõttu on enamik neist jõudnud rekonstrueerimisikka.
Enamasti rahanappuse, aga ka projekteerimis- ja ehitusvõimsuse puudumise tõttu on viimastel kümnenditel aastas uuendatud keskmiselt 200 kilomeetrit metsateid ja 5000 hektarit maaparandussüsteeme. Kuigi viimastel aastatel on rekonstrueerimis- ja ehitustööde tempo tõusnud, on selge, et mahtusid suurendamata hakkab metsamaa tootlikkus langema ja metsamaterjali kogus vähenema.
VAJALIKE metsaparandustööde tegemata jätmine langetab järgmisel kümnel aastal riigimetsa raiemahtu umbes kolmandiku võrra, praeguselt kolmelt miljonilt kuupmeetrilt kahele miljonile. Samas rütmis kukuvad RMK enda majandusnäitajad. Lisaks peab arvestama puidu töötlemisest saadava lisaväärtuse langusega ja selle mõjuga majandusele.
Riigivaraseadus kohustab riigile kuuluvat vara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Rahandusministri samme ei saa kuidagi pidada mõistlikuks riigivara valitsemiseks, sest need ei taga meie majandusmetsade jätkusuutlikku majandamist.
Selge rahalise mõõtme kõrval puudutab RMK ümber toimuv otseselt väga paljusid Eesti inimesi. Korras ja läbitavaid metsateid vajavad kas või marjulised ja seenelised.