KAS KUJUTATE ette olukorda, et pimesoolepõletikuga last ei saa opereerida, vanaemal jääb puusaliiges vahetamata või rasket kopsupõletikku põdev ema peab ennast ise kodus ravima, sest vajalikke arste ei ole kuskilt võtta?
Streik ja tervishoiu tulevik
6. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina seda hästi ette ei kujuta, ent see on Eesti tervishoiu tulevik, kui me ei asu süsteemi ümber korraldama ning tervishoiutöötajate lahkumist pidurdama.
Peaaegu terve kuu väldanud tervishoiutöötajate streigi eesmärk oli juhtida avalikkuse tähelepanu just nendele probleemidele.
Mitmel pool on räägitud üksnes arstide palganõudmistest, sest seadus võimaldabki tervishoiutöötajatel streigi puhul nõuda ainult palgatõusu, mitte süsteemi muudatusi. Aga just viimati mainituid on tarvis.
Tervishoiutöötajad ootavad muudatusi, et süsteem oleks selgelt juhitav, tervishoius oleks rohkem raha ning töötingimused ja -aeg oleksid täpsemalt määratletud, et arstidel, õdedel ja hooldajatel ei tuleks kogu aeg ilma palgata ületunde teha.
OLEME JÕUDNUD olukorda, kus enamik arste-residente on kaalunud Eestist lahkumist ning uusi arste tuleb peale vähem, kui vanu ära läheb. Seetõttu pole Eestis minu teada ühtki haiglat, kus poleks arste juurde vaja.
Küsimusele, miks streigil lubati nii kaua kesta, on tegelikult väga lihtne vastus: keegi ei soovi vastutust tervishoiusüsteemi eest enda peale võtta. Viimased üheksa kuud on Eesti arstide liit nõudnud kollektiivleppe sõlmimist ning läbirääkimiste alustamist.
Haiglate liit on aga vabatahtlik ühendus, mis ei saa tervishoiu rahastamise küsimuste üle otsustada. Haigekassa saab seda teha vaid juhul, kui valitsus eraldab raha või võimaldab kasutusele võtta näiteks jaotamata kasumi.
Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et tema meditsiinitöötajatega läbirääkimisi ei pea, sest palgaküsimused olevat vaid meedikute ja haiglajuhtide vaheline küsimus. Niisiis puudub Eesti meditsiinis asjatundlik riiklik juhtimine ning lahendust, kuidas tervishoiusüsteemi parandada, ei paista.
Praegune valitsus on tervishoidu juhtinud viimased viis aastat, mistõttu on ministrile kõik probleemid juba ammu teada. Seni ei ole aga midagi ette võetud. Veelgi enam: kriisiaastatel tehtud kärped on tervishoiusüsteemist raha hoopis välja viinud.
Ravimite käibemaksu tõstmisega viielt protsendilt üheksale kaotas enim haigekassa, kes maksab kinni keskmiselt 63 protsenti ravimite hinnast. Lisakulu tuli katta niigi pingelise eelarve teiste teenuste arvelt.
Samuti ei ole juba alates 2009. aastast täidetud tervishoiuteenuste korraldamise seadust, mille alusel tuleks haiglate ehitise kulum katta otse riigieelarvest, mitte ravirahadest. Valitsus on seadusrikkumist põhjendanud rahanappusega.
Nüüd, pärast streigi lõppu, on pandud meditsiinitöötajate palgatõusu surve haiglate liidu õlule, samas kui sotsiaalminister Hanno Pevkur keeldub olemasolevat raha kasutamast. Streigi lõpetamiseks lubatud palgatõusust poole peavad maksma haiglad. Kuidas nad seda teevad, pole aga selge, sest haiglate raha tuleb enamasti haigekassast.
Kui haiglad peavad leidma palgatõusuks raha mingite seesmiste reservide arvelt, siis on valida, kas suurendada patsiendi omaosalust või osutada haigekassalt saadava raha eest ettenähtust väiksemal hulgal teenuseid. Ühel juhul kallinevad patsientidele teenused, teisel juhul pikenevad järjekorrad.
Nii jätab sotsiaalminister kavalusi kasutades mulje, et streigi tulemusena vähenes arstiabi kättesaadavus. Samas on haigekassal 136 miljonit eurot jaotamata tulemit ning 200 miljonit eurot reservi, mis konsolideeriti riigieelarve ilustamiseks riigikassasse. Niisiis oleks tervishoius kasutusele võtta päris suured summad, kuid Pevkur ei luba seda teha. Ikka selleks, et olukord enda kasuks mängida.
VALITSUSKOALITSIOON on rõhutanud, et tervishoiusüsteemi ümberkorraldamiseks vajalik lisaraha saab tulla vaid teiste valdkondade või sisemiste ressursside arvelt. Tegelikkuses on hulk võimalusi, kuidas suurendada haiglate eelarvet ning lappida tervishoiusüsteemi murekohti. Keskerakond on korduvalt teinud ettepanekuid, kuidas tervishoiusüsteemi parandada.
Esiteks soovitasime suunata 20 protsenti alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassale, et ennetada alkoholi ja tubakatoodete põhjustatud tervisekahjustusi ning ravida tagajärgi. See tooks tervishoidu sisse 74 miljonit eurot lisaraha.
Teine ettepanek oli, et tervishoiuteenustele kehtestataks nullprotsendiline käibemaks, mis võimaldab haiglatel sisendkäibemaksu tagastust saada.
Arvestuslikult jääks sellise tagastuse korral Eesti haiglatele eelarvesse alles 36 miljonit eurot, mida saaks investeerida tervishoiusüsteemi parandamiseks ning näiteks residentide töö paremaks tasustamiseks, mis omakorda hoiaks tulevased arstid kodumaal.
ARSTIABI PAREMAKS kättesaamiseks on streikijate nõutud tervishoiutöötajate lahkumise pidurdamine ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine vältimatult vajalikud.
Kuigi streigi ajal jäi ära tuhandeid visiite, võidavad patsiendid streigist pikemas plaanis, sest eesmärk on hoida Eesti spetsialiste kodumaal ning see aitaks ühtlasi ravijärjekordi lühendada.
Seni on tervishoid olnud haiglajuhtide ja meedikute enda asi, loodetavasti saab sellest streigi tulemusena ka riiklik küsimus.
Sugugi kõik arstid, õed ja hooldajad ei soovi Eestist lahkuda, kuid ülemäära suur töökoormus sunnib sellele mõtlema ning valitsuse soovimatus probleemiga tegelda ei jäta muud valikut.