Esmaspäeva hilistel õhtutundidel jõudis orkaan Sandy Kanadasse Torontosse. Õnneks oli kardetud Frankenstormist selleks ajaks järele jäänud vaid lihtsalt tugev torm ja tagajärjed osutusid arvatust märksa väiksemaks.
Sandy tõi Torontosse ENSV tunde
1. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka Eesti elanikud on nüüd juba ilmselt uudistest kuulnud või lugenud, et USA-s nõudis raju inimohvreid, tekitas üleujutusi ja purustas hooneid. New Yorgist umbes kaheksa tundi autosõitu põhja pool asuvas Torontoski nõudis torm inimelu, kui tugevas tuules lendu läinud reklaamsildi rusud tabasid üht naist.
Tühjad letid
Toronto ümbruses ringi liikudes võib sageli tekkida umbes sama tunne mis Haanjamaa kuplite vahel. Kõik on siiski sootuks avaram ja silmale seepärast harjumatum. Kui siin sajab, siis põhjalikult; kui tormab, siis meeletu jõuga, ning kui välku lööb, siis nagu Ameerika filmis.
Sandy tulekust oldi teadlik juba mitu päeva. Reedel võis veel nautida imekaunist ja suviselt sooja sügispäeva. Laupäeva hommikul oli ilm muutunud tuulisemaks ja vihmaseks.
Uudistesaadetes ja ilmateatekanalil kõlasid ikka ja jälle tormihoiatused ning asjakohased õpetused. Siin suuri üleujutusi karta polnud, niisiis keskenduti peamiselt sellele, et valmistada inimesi ette tugeva tuule ja vihmavalinguga toimetulemiseks.
Esmaspäeva õhtust alates ei soovitatud enam väljas liikuda ega pikemaid sõite ette võtta. Manitseti varuma koju joogivett ja toitu, taskulampe ja patareisid. Hoovidest ja rõdudelt paluti kogu lahtine inventar varju alla koguda. Hoiatati pikaajaliste elektrikatkestuste eest.
Ilmselt tegid turvajuhendite järgi ettevalmistusi ka kõrghoonete haldajad, et tuhanded inimesed voolu kadudes seisma jäänud liftidest kiirelt välja aidata.
Muidu tundus elu kulgevat tavapärast rada. Mitme miljoni elanikuga Toronto on pidanud niisuguste asjadega arvestama kogu oma eksistentsi vältel.
Käisin õhtupoolikul tuult ja vihma trotsides kodu lähedal asuvas supermarketis ettevaatuse mõttes koduseid varusid täiendamas. Veetagavara oli poes otsakorral. Seisime seal hulgakesi kaunis nõutu näoga. Paar pudelit siiski veel igaühele jätkus.
Sama seis oli konserviriiulite juures. Nii tühjaks ostetud poodi polnud ma siin näinudki. Tuli kuidagi tuttav tunne. Meenus aastatetagune olukord, kui ENSV-s kaunistasid meie kauplusi puhtaks pestud riiulid ja letid.
Siiski leidus mõni purk ube ja paar karpi sardiine, millega otsustasin aluse panna kodusele toidupangale. Patareisid sel õhtul poes enam polnud, seepärast ostsin paar küünalt.
Poest tagasi tulles võtsin nõuks täis tankida ka auto bensiinipaagi ja avastasin tanklas pika järjekorra. Selgus, et oli olnud teisigi ettenägelikke. Müüja säras rõõmust suure läbimüügi üle ja teatas, et Sandy puhul on igale kliendile kuum kohv maja kulul. Joogivesi ja patareid olid paraku ka seal läbi müüdud.
Keskööks lõõtsus väljas juba mehine raju. Oksapuru ja vihmapiisad rabisesid vastu aknaid, prügikastide kaaned laperdasid tuules, nagu oleksid need paberist tehtud, ning kusagilt eemalt kostis aeg-ajalt kolinat ja raginat.
Tuuleiilid panid ka majas koridoride kinnised uksed lõksuma. Oli tunne, nagu käiks kogu majas pidev saalimine ühest uksest sisse ja teisest välja.
Umbes kella kahe ajal ärkasin selle peale, et voolukatkestuse tõttu hakkas turvavalgustite signaal piiksuma. Tollel hetkel oli tuul ilmselt jõudnud haripunkti, sest akna taga lausa undas ja vihises. Õnneks tuli elektrivalgus poole tunni jooksul tagasi ning ka tuul tundus olevat veidi vaibunud.
Aeglane liiklus
Kui ma järgmisel päeval kodust Peetri kiriku juurde sõitsin, oli linnapildis märgata Sandy jäetud jälgi. Mitmel pool jäi silma murdunud puid, lagunenud reklaamplakateid ja räsitud haljasalasid. Saemeestel oli tegemist omajagu, elektriliine ja sidekaableid lapitakse veel mitu päeva.
Suurimat mõju avaldasid linna hommikusele tegususele valgusfooride rikked. Need muutsid tavapärased hommikused liiklusummikud veel tüütumaks.
Teisalt pani mind imestama, et reguleerijaid ei vajatud. Siinse liiklusseaduse järgi muutub pimeda fooriga ristmik automaatselt üheliigiliste teede ristumise kohaks, kus kehtib all-way-stop-reegel ning ükshaaval ületatakse ristmik rahumeelselt.
Paraku kulub niisuguseks «tilgutamiseks» meeletult aega. Kui närv vastu ei pea ning starditakse valel hetkel, on kokkupõrge möödapääsmatu. Paari sellist õnnetust juhtusin oma teekonnal nägema.
Tavapärasega võrreldes kulus miljonitel inimestel niisiis hommikusteks teekondadeks palju rohkem aega, seepärast muudab Tallinna autojuhtide kurtmine ummikute üle siinse liiklusega harjunu üsna nõutuks. On ju loomulik, et kui inimesed elavad hulgakesi ühes kohas ja tahavad korraga liikuda, kulub selleks aega.
Kokkuvõttes võib pidada imetlusväärseks, et suurlinna inimtihedas keskkonnas sujusid kriisiohu reguleerimine ja tormi tagajärgede likvideerimine peaaegu märkamatult ning suurema ärevuseta.