/nginx/o/2017/07/17/6903717t1h0baa.jpg)
VALITSUS EESOTSAS peaminister Andrus Ansipi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsiga on taas tõmmanud tagataskust Vene karu pahaendelise kaardi. Nad üritavad tembeldada riigivaenlasteks kõiki, kes julgevad kahelda uue põlevkivielektrijaama hiigelinvesteeringus.
Väited, nagu oleks elektritarbijate ja maksumaksjate taskust rahastatava majanduslikult ebamõistliku otsuse ainus alternatiiv Venemaast sõltumine, kuuluvad lihtlabase poliitpropaganda valdkonda.
Selle asemel et seada kõrvuti erinevad elektritootmise võimalused, surus minister Parts jõuga läbi elektrijaama esimese ploki ehitamise, ehkki riigikontroll oli juhtinud tähelepanu Eesti Energia suurinvesteeringu ebaotstarbekusele ning asja ei pidanud majanduslikult põhjendatuks ka ettevõtte juhatus.
Tähelepanu väärib tõsiasi, et asjasse puutuv Prantsuse firma pole varem põlevkivielektrijaamu ehitanud ja tema esitatud pakkumine ei vastanud riigihanke nõudmistele. Niisiis rikuti Alstomit võitjaks tunnistades otseselt riigihangete seadust.
Seejuures toetatakse uue põlevkivielektriploki ehitamist mitmest kohast. Riik eraldab selleks raha eelarvest ning jagab ühtlasi tasuta CO2 kvoote. Eelarvest antakse Eesti Energiale tänavu 150 miljonit ning järgmisel aastal veel 200 miljonit eurot. Tasuta kasvuhoonegaaside kvoote on plaanis jagada üle 14 miljoni tonni ning nende väärtuseks võib prognoosida vähemalt 140 miljonit eurot.
Kõigel sellel on alternatiivkulu ehk kasu, mida võiks saada raha tõhusamast kasutamisest. Kuigi järgmise aasta jaanuaris avaneval elektriturul sõltub hind nõudmisest ja pakkumisest, saab riik endiselt mõjutada tarbija makstavat elektri hinda.
Eespool mainitud vahenditega oleks hoopis mõistlikum vähendada võrguteenuse ja taastuvenergia tasu, mis kajastuvad meie kõigi elektriarvel. Ühtlasi on riigil võimalik suunata lisaraha oma võrguettevõttesse Elektrilevi ning vähendada CO2 kvootide müügist saadava raha abil taastuvenergiatoetusi.
Ka valitsuse liikmed on tunnistanud, et uut elektrijaama rajada ei ole majanduslikult otstarbekas, kuid kaitsevad eelmisel aastal langetatud otsust energiajulgeoleku aspektist. Paraku unustavad nad, et ehitatav plokk moodustab kõigest 12 protsenti Eesti praegusest tootmisvõimsusest, mistõttu seda meie energiajulgeoleku alustalaks tituleerida on pehmelt öeldes naiivne.
Keskkonda saastava ja järjest väheneva konkurentsivõimega põlevkivi asemel tagaksid varustuskindluse märksa paremini mitmekesine energiaportfell ja suuremad teiste riikidega ühendavad võrgud. Tuuleenergia, biomassil põhinev koostootmine, biogaas ja pump-hüdroakumulatsioonijaam võimaldavad põlevkivist elektri tootmist järjest vähendada.
Arvamus, nagu peaks elektrit toodetama ühes kohas ja fossiilsest kütusest, pärineb eelmisest riigikorrast nagu ka Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsuse retoorika, mis kuulutab need, kes ei jaga partei ja valitsuse seisukohti, riigivastasteks.
Kahjuks on tänapäeva Eestis muutunud harjumuspäraseks, et kõik, kes julgevad avaldada oma mõtteid, kultuuritegelased, sotsiaal- ja majandusteadlased, kodanikuühendused ning opositsioon ohustavad võimul olijate jutu järgi riigi tulevikku. Mulle tuleb neid kuulates meelde varajane lapsepõlv.